Kuukress

Kuukress (Lunaria) on ristõieliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond. Eesti looduses kasvab looduskaitse alla kuuluv mets-kuukress (Lunaria rediviva), aedades kasvatatakse aed-kuukressi (Lunaria annua), mida mündikujuliste viljade tõttu hüütakse dollarililleks.

Proosa

Looduslikult väga kaunis paik on Toolse jõe suue. Siin ulatub merre paarikümne meetri laiune liivariba, mida tuntakse Kalevipoja Soome silla nime all.

Kunda poole võib tagasi matkata piki mereranda. Algul kulgeb tee mööda madalat heinamaad, siis tõuseb üles paekaldale, nn, Kronkskaldale. Omapärane ja äärmiselt lopsakas on kaldaalune taimestik. Eriti võimas, tugeva tüve ning laia võraga on siin harilik lepp, kuid alla ei jää ka vaher ja toomingas. Alustaimestikus on kõige huvitavam liik kuukress, mida leidub Eestis ainult paekalda jalamil kasvavas lehtmetsas.

Odette Kirss, "Kunda", 1980, lk 36-37

Kolm naist, kes näisid nooremad ja eelkõige ujedamad kui ülejäänud, lähenes pikkamisi grupile. Neis oli maainimese tagasihoidlikkust, nagu oleksid nad kaua kuskil kolkas peidus olnud ja maailma valvsa silma ja intriigide eest kõrvale hoidnud.

"Kui võluv," jätkas Vita. "Tõepoolest nagu lumikellukesed kuukressi, võhumõõga, nartsissi ja käokeele vahel!"

"Täiendus sinu kollektsioonile," mossitas Virginia. "Palun siiapoole, siin on vana daam, kes soovib teiega tuttavaks saada," hüüdis ta uustulnukatele.

Kolm naist olid laudadeni jõudnud. Victoria ja Karen istusid ühe ääres ning Vita ja Virginia jagasid naaberlauda.

"Siin on kuulus kirjanik Vita Sackville-West," esitles Virginia. "Mina olen proua Woolf. Ja siin on paruness Blixen ja proua Victoria Benedictsson Rootsist. Me kõik oleme kirjanikud."

"Charlotte Brontë," esitles end esimene.

"Anne," ütles teine, samal ajal kolmandat müksates, kes vaatas mujale, nagu ei puutuks asi temasse. "Emily, ütle tere!" (lk 12)

Nende vestluse ajal ilmus maja tagant pilve seest nähtavale Karen, kolm õde tema ümber. Üheskoos mõjusid nad ehtsa lillekimbuna, kahvatulillade õitega kuukress ümbritsetud rohekasvalgetest lumikellukestest. (lk 94)
Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998

Eriti hästi kasvas aias kõrvits. Vapramäe tänav kolmteist. Aastaid poputas Astrid neid oma kompostihunnikul. Ja alati need kogusid kasvu täis. Kõrvits troonis üle aia, lai, vaieldamatu nagu võit. Tegelikult oskaks ta siin kasvada kus tahes. Maa põhjalik üleskündmine ei oleks ainult kuigi lihtne. Poleks ehk kõikjal üldse võimalikki. Kui on olnud kanda liiga raskeid raskusi - saatusi, saapaid, sajandeid -, siis iga kord mitte. Kui on tallatud liig tihkeks muld, saab rikutud ta sisemine ehitus. Ning ülekasvanud hariduse saamiseks, osavõtmatu juba ja tuim, võib jääda maa oma leentooli magama.

Ja ometi on seisnud see aed jasmiinidest purjus, uskunud iseenda igavesust. Läks õide ja jõudis "Kuukressidesse" Kersti dollarilill. Kes ütleks praegu, kas juurduks seal niisama hoogsalt ka moodne rahapuu?

Asta Põldmäe, "Kirjad pääsukestele", 2009, lk 98-99

Luule

Aasta lohutuim tund - aga vaata,
on sellelgi ööl oma lill.
Pilverebendeist plinkivas kumas valkab
kuukresside võbelevaid kõtru.
Vastu lõikavat tuult,
vastu marutsevat merd mõrtsukmusta
tõukab maa oma kummis kivise rinna,
täis helkivaid hõbelitreid.

Kersti Merilaas, "Kuukressid" (1965), rmt: K. Merilaas, "Valitud teosed" 2 (1986), lk 113

Nõrk kuukresside
kõhin paisub krabinaks,
äkki - kas tõesti -
riivas neid Su tõttav jalg?
Oh ootamist! Oh tuuli!

Malle Talvet, "* Nõrk kuukresside" kogus "Nähtamatult, lakkamatult" (1990), lk 58

Välislingid