Salat (toit)

Proosa

Hans tuli pöidlaküüdiga rabadike ja tundrute vahelt. Tal olid põdrasarved õla], seljakott seljas ja kitarr kaenlas. Seljakotis oli toit, mis ta oli kähveldanud paar päeva tagasi ühe motelli rootsi laualt. See haises.

"Uhh, kurat," ütles mees, kelle auto tal õnnestus peatada. Mees ütles seda saksa keeles. "Mis paganat teil seal seljakotis küll on?"

"See on ainult kartulisalat," ütles Hans, avas seljakoti ja viskas plastikaatkoti välja. Salat lendas ja vulksus lennul rõõmsalt käärida. Tundru rinnakud vulksusid ka. Lapi kevad ajas lilli ja pisikest rohtu kivide vahelt välja, linnud joigusid üksteisele läbipaistvas õhus.

Anu Kaipainen, "On neiukesel punapaela", tlk Luule Sirp, 1979, lk 14

VÕTAME NÄITEKS SELLEGI SIIN, ütles Surm, näpates mööduvalt kandikult salatikorvikese. MA MÕTLEN, ET - SEENED - MUIDUGI, KANA - MIKS MITTE, KOOR - LOOMULIKULT, MUL POLE MIDAGI ÜHEGI VASTU NEIST, AGA MIKS PEAKS ÜKS TERVE MÕISTUSEGA INIMENE NEED PEENEKS HAKKIMA JA PÄRMITAIGNAST KORVI SISSE PANEMA?

"Kuidas, palun?" küsis Mort.

NIISUGUSED NEED SURELIKUD JUST ON, jätkas Surm. NEIL ON AINULT MÕNED AASTAD SIIN ILMAS OLLA JA NAD KULUTAVAD NEED KÕIK SELLE PEALE, ET TEEVAD ASJAD ENDALE KEERULISEKS.

Terry Pratchett, "Mort", tlk Allan Eichenbaum, 1999, lk 51-52