Ma nägin unenägusid, pööraseid unenägusid. Oh, need on tobedad. Miks? Burt Reynolds. Ma ei tea, miks. Ilmsi ei pakkunud ta mulle erilist huvi, aga unes... oli alati Burt ja mina. Burt ja mina. Burt ja mina. Me oleme väljas. Burt ja mina. Mingis restoranis, mis meenutab Atlantic City omi - suur, kroonlühtrid hiilgavad laes, tuhanded vestides kelnerid sebivad ringi. Burt annab mulle orhideekorsaaži. Ma kinnitan selle oma jakile. Me naerame. Me naerame alati, Burt ja mina. Sööme krevetisalatit. Hiiglaslikke, imemaitsvaid krevette. Me naerame taas. Me oleme koos väga õnnelikud. Siis ta vaatab mulle sügavalt silma ja tõmbab mu enda juurde restorani keskele ning sel silmapilgul, kui ta kummardub mind suudlema, hakkab ruum vappuma, tuvid lendavad laua alt välja — mul pole aimugi, mida need tuvid laua all tegid - ja sealt alt pääseb valla üleujutus. See valgub minust välja. Muudkui voolab ja voolab. Selle sees löövad lupsu kalakesed, ulbivad tillukesed paadid, ja kogu restoran täitub veega. Burt seisab põlvini mu üleujutuses, näol kohutavalt pettunud ilme, et ma olen sellega jälle hakkama saanud, ning vaatab õudusega oma sõpru, Dean Martinit ja teisi, kes smokingutes ja õhtukleitides mööda ujuvad. (lk 56-57)
Eve Ensler, "Vagiina monoloogid", tlk Hana Arras, 2003
