Kosmost peetakse jätkuvalt kaugeks ja eksootiliseks, mida ta muidugi ka on, aga samas on kosmose tähtsus jõudnud mitmel moel aina enam "maa peale". Kui me tellime taksot või pitsat või kui talupidaja üritab saada Euroopa Liidu toetust uue viljasordi jaoks, on tegemist kosmosetehnoloogia kasutamisega. Esimeste mainitud tegevuste juures kasutatakse satelliitsüsteemide globaalseid positsioneerimistehnoloogiaid, nn GNSS-i (Global Navigation Satellite Systems), millest kuulsamad on USA süsteem GPS ning sellest uuem ja täpsem EL-i süsteem Galileo. Teises mainitud näites on põllumajandustoetuste otstarbeka kasutamise hindamisel abiks kaugseire EL-i Copernicuse süsteemi kaudu. Kaugseire, mis pakub areneva tehnoloogia abil aina täpsemaid pilte, on toeks igasuguste tegevuste juures, kus on oluline saada ülevaatlikku pilti suurtest aladest.
Luure on juba iidsest ajast olnud oluline osa sõjategevusest. Kommunikatsioonisatelliitide signaali pealtkuulamine ja/või häirimine on ainult üks mitmest kosmosega seotud võimalikust spionaažitegevusest. Kvaliteet ja täpsus piltidel, mida kaugseire abil teha saab, läheb järjest paremaks. Õhuruum, kus toimub lennuliiklus, kuulub alloleva riigi territooriumile, milles riigil on õigus otsustada, kes sinna siseneda tohib ja mis tingimustel. Kosmos seevastu ei kuulu ühelegi riigile ja seal ei ole vaja luba teistest riikidest üle lendamiseks.
Kui kosmosest saab teha enam-vähem sama häid pilte kui õhuruumist, siis õigusreeglite poolest on kosmosetegevus eelistatum. Mitte väga kaugest ajaloost on teada juhtumeid, kui spionaažilende on tuvastatud, lennukeid alla tulistatud ja personal vangistatud. Tänapäeval on mehitatud spionaažilennud suurelt osalt asendatud mehitamata droonidega, aga ka nende kaotamine toob kaasa kulusid ja tegevuse katkemisega seotud tüli. Satelliidi ulatus on ka midagi hoopis muud, nii et kui piltide kvaliteet on küllalt hea, siis saab kosmosest soovitud info kergemini kätte – ja tihti täiesti õigusega kooskõlas. Suur osa kaugseire abil saadud materjalist on üldsusele isegi vabalt kättesaadav – näiteks EL-i Copernicuse programmi kaudu. Säärane läbipaistvus ei ole autoritaarsetele riikidele loomuomane ega meeltmööda, nii et pole üllatav, et selle tehnoloogia algaastatel toimus ÜRO-s debatt, kas peaks olema keelatud lennutada kaugseire võimekusega satelliite ilma allolevate riikide loata. Sääraseid reegleid aga ei loodud ja tänapäeval selle üle enam tõsiselt ei debateerita – tegelikkus on juba mööda rutanud.
