Ingrid Noll

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ingrid Noll 2010. aastal

Ingrid Noll (sündinud 29. septembril 1935) on saksa krimikirjanik. Eesti keeles on ilmunud neli tema kriminaalromaani:

  • "Apteeker" (2001)
  • "Punane roosike" (2002)
  • "Saamahimu ajel" (2017)
  • "Kostiliste lõunalaud" (2020)

"Apteeker"[muuda]

Ingrid Noll, "Apteeker". Tõlkinud Piret Pääsuke. Eesti Raamat, 2001, Mirabilia sari.


  • Kuna raha polnud meil kõneväärt, tuli vajadust selle järele teinekord osavate vihjetega väljendada. (lk 6)
  • Kõik nukud ja kaisukarud lamavad selili minu voodikesel, murtud jäsemete ümber kempsupaberist hiigelmähised. Mõnel neist on leetrid - punase kriidiga nukunäole täpitud. Ma mäletan ühtainukest korda, mil see halastajaõesündroom andis põhjust vanematepoolseks sõnavahetuseks: kui tegin suust suhu hingamist ühele mitte just äsja surnud mutile. (lk 6)
  • Nii nagu ma varem olin oma nukkudel jalad ära väänanud, et neid siis uuesti kokku lappida, otsisin ma hiljem haigeid meeshingi, et neid tohterdada. See aitas mind omaenese probleemide puhul, kui olin piisavalt tugev, et lahendada võõraid probleeme.
Lapseea fotodel on mul väga ärgas, kelmikas nägu. Minu pruunid silmad registreerisid kõike täpselt. Ma püüan neid uurida - kas ei väljenda need juba tollal seda iha võita armastust poputamise ja hoolitsemise abil? See väga naiselik vajadus, mis on tavaliselt suunatud väikelastele, kuid leiab väljaelamist ka aiatöödes, toidukeetmises ja haigehoolitsuses, otsis minu puhul endale eelkõige meessoost ohvreid. Minu vanemad oleksid pidanud laskma mul tol ajal lapsehoidjana töötada või ostma mulle hobuse. Selle asemel raamisid nad minu koolitunnistusi. (lk 9-10)
  • ... ma olen ikka veel nördinud, et ma ei pärinud vanaisa jalutuskeppide kollektsiooni. Tema ajal käisid mehed ringi ilma aktimapi või diplomaadikohvrita, käed olid vabad kepi ja vihmavarju jaoks. Tänapäeval jahivad kollektsionäärid väärtuslikke antiikasju, tollal võis minu vanaisa neid oma kundedelt vähese raha eest välja rääkida. Tal oli elevandiluust väänleva maoga arstikepp, roosipuust ja emailkaunistustega ooperikepp, eebenipuust ja sarvest keppe hõbedast, pronksist, kilpkonnaluust ja pärlmutrist käepidemetega. Ma mäletan draakoni- ja lõvipäid, mis mind lapsena jubedusttekitavalt paelusid, kepp-pistoda ja üht mõõgakeppi. Minu isa müüs need kõik maha. (lk 15)