Liiklusõnnetus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Charlotte Rainsfordi röövimine toimus neljateistkümnendal aprillil. Seitse elu lendas rööbastest välja [---]. Nõnda on erinevad elud kokku põrganud — inimversioon otsasõidust kiirteel - ja äkki pidureid vajutanud kaabakas on valge masinaga juba miilide kaugusel, viga saamata lavalt lahkunud, ja naudib friikartuleid järgmises bensiinijaamas. Samamoodi ei ilmu ka röövija selles loos üldse välja, igatahes mitte praegu - kuna tegu tehtud ja kahju sündinud, on see poiss (või tüdruk) nüüd ülearune. (lk 64-65)


  • Braest välja sõitnud, sattus ta udulaama sisse. Ilm oli terve päeva sombune olnud, tuuletu ja täis halli tibamist, mis näis imbuvat läbi naha ning jäätavat su kondid, kuid äkki nägi ta veel vaid vaevu kuni järgmise teekäänakuni. Talle lähenesid väga aeglaselt kellegi esituled ja näisid temast teisel teeserval udu sees mööduvat. Ta ei kuulnud läheneva sõiduki häält. Tekkis tunne, et auto on nagu mull ja väljaspool seda ei ole midagi. Ei ühtki häält. Ei midagi näha. Seejärel taas esituled, seekord vasakult, väga kiiresti ja peaaegu otsejoones tema suunas. Ta pidurdas järsult ja keeras rooli, et tulesid vältida. Ta oli udust hoolimata liiga kiiresti sõitnud, nüüd kuulis ta kummide vilinat asfaldil ja tundis, kuidas auto juhitavust kaotades küljetsi keerab. Kuid udu summutas siiski heli mõju. See oli unistuste piruett. Või nagu õudusunenägu. Ta istus hetke vabisedes paigal. (lk 14)


  • Ta tõstab kriiksatust ja signaalpasuna häält kuuldes pea. Ta näeb enda ees takso musta läikivat külge, juba akent alla kerivat juhti, ja nägemisvälja serval midagi, mis ei ole päris selge, midagi, mis võimatult kiiresti tema poole liigub.
Ta pöörab selle poole ning saab sekundi murdosa jooksul aru, et ta on tee peal ees, et ta ei jõua mingil moel tee pealt ära minna. Ta pihk avaneb üllatusest ja BlackBerry pudeneb maha. Ta kuuleb hüüet, mis võib olla tema enda oma. Viimase asjana näeb ta nahkkinnast, kiivri alt paistvat nägu, ja mehe silmis ehmatust, mis peegeldab tema enda oma. Tuleb plahvatus ja kõik laguneb kildudeks.
Ja siis ei ole enam midagi. (lk 8-9, proloog)