Mine sisu juurde

Kohvijoomine

Allikas: Vikitsitaadid
Christian Krogh, "Hulguspoiss kohvi joomas" (1885)

Luule[muuda]

Me joome kohvi, sööme saia,
ja kanget kohut mõistame,
ning rohkem suhkrut kohvi sisse
me pühas vihas paneme.

  • Anna Haava, "Kohus", rmt: A. Haava, "Laulan oma eesti laulu" (1996), lk 98


hommikune
kuum kohvilonks
külmunud kehas
imelise hooga
tulvab allapoole
"Kevad! Kevad!"
kostab kõikjalt


Oi see kohv on hea!
Oi see kohv on hea!
Oi see kohv on hea!
A luristades parem!

Proosa[muuda]

  • Vahepeal maitseb Toots oma kohvitassist natuke ja märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. Esimene lonks läks alla, see on õigus, aga teisega ja järgmistega ähvardab lugu täbaram olla. Esimest suutäit ei teadnud hoidagi, see läks nagu iseenesest sinna, kuhu ta minema pidi, aga edasi... Toots jõllitab pisut oma öökullisilmi ja vaatab abiotsivalt ringi. Kui tuleks kuskilt mingisugune salavõim, mis tema kohvitassi nägemata tühjaks imeks, küll oleks ta sellele võimule tänulik!
Aga "võim" on oma hommikuse kohvi nähtavasti juba joonud ega ilmu. Küllap pikutab "võim" juba kuskil metsajõe kaldal, soojendab päikesepaistel oma jalakandu ja pungil kõhtu ja ei mõtlegi oma hommikueinet lambiõlistatud kohviga üle juua.


  • Lapsed olid kruusi üle imeõnnelikud, ja kui tädi ja Miku koju tulid, räägiti neilegi seda head uudist. Tädi vaatas kruusi.
— Väga ilus, imestas ta. — Ei tea, kuidas kohv siit seest maitseks? Mis sa arvad, Õie, kui teeksid meile õige kohvi? Minul on siin pakis mõndagi, mida teil meeldiks kohvi juurde hammustada.
— Kohvi! Õie, tee jah kohvi! kilkasid lapsed.
— Mina ei tohi tuld teha, ütles Õie. — Isa ja ema on meile kõvasti keelanud tuletikke puudutada või tuld teha siis, kui nemad ise kodus pole.
— Jah, ega meie tuld teha küll ei tohi, ütles ka Miku tõsiselt, — isa ütleb ikka, et tuli ei ole laste asi.
— Küll mina siis tule teen, ütles tädi, — teen tule ja keedan kohvi ka. Kuid teie toimetage muud asjad, Õie, sina võta laudlina ja laota pihlaka alla murule, Ants, Ott ja Kulla viigu sinna tassid ja muud vajalikud asjad, Miku aga lõhub mulle puid tuletegemiseks.
Peagi oli kohv valmis ja tassid-taldrikud linal pihlaka vilus. Oli tore asi, see söömine õuemurul! Suvine tuul kiigutas tasa pihlaka lehti, millest tekkis hulk libisevaid harulisi varje laudlinale ja sööjatelegi. Kohv ja saiad lõhnasid. Ja kuipalju ruumi oli kõigile, kui toaseinu piiramas ei olnud!
Ka Muri ja Hints olid jaol. Muri istus nagu suur känd Õie lähedal, napsas vahetevahel tugeva naksuga kärbseid ja kõrva üles-alla liigutades jälgis hoolikalt sööjaid. Lapsed andsid talle palakesi. Hints paitas seljaga Kulla kätt ja lõi oma magusamat nurru, kuni talle mõni meeldiv tükike suhu rändas. Kanadki tulid lähemale ja Antsu tutitibu, kes eriti julge ning tragi oli, naksas paar korda isegi tädi käest suutäie ja põgenes siis nokk õieli ja kogu kanakari ahnelt kannul vaiksesse paika oma saaki nosima.
Pisi-Kalju oli kõige rõõmsam, ta ei istunud minutitki paigal, vaid rändas ühe juurest teise juurde ja vadistas oma pudikeelt.
Oi, see oli väga lõbus kohvijoomine!


  • Kui ta kohvikatla kolmandat korda värske veega täitis, oli ta just teada saanud, et kohvijoomise komme Euroopas ja kõigepealt Viinis läbi lõi just aastal 1683, pärast seda kui türklaste suur pealetung oli tagasi löödud. Siis oli taganenud vaenlase laagris leitud mitu kotti isevärki ubadega, mille väärtust keegi ei osanud hinnata ja mis selletõttu peaaegu muidu langesid ühe aruka Viini kaupmehe kätte. Kaupmees oli üks neid väheseid, kes teadis, milleks türklased neid ube kasutasid, ja sellele põhikapitalile toetudes oli ta avanud esimese kohviku...


  • Angie Kellogg istus elutoas pehmel nahkkušetil, atlassiidist hommikumantli hõlmad eest lahti, üks paljas jalg laisalt enda alla tõmmatud. Pehme kuldpruuni karvapahmakaga kaetud häbememokkade vahel oli mõnusa pesa leidnud peaaegu tühi üksildane kohvitass. Kohv oli täiesti jahtunud. Naine oli ihuüksi ning istus vaikides. (lk 84)
  • Kohvijoomine, lehelugemine ning lindude-loomade vaatlemine moodustasid Angie Kelloggi kogu hommikuse meelelahutuse. Ta armastas vara tõusta, kuid Tony mitte. Kui mees magas, ei tohtinud naine pärast ärkamist raadiot ega telerit sisse lülitada; mees ei talunud ka kõige nõrgemat heli.
Selle asemel jälgis Angie tagaaias kihavat elu. Eriti armastas ta vahetult päikesetõusule eelnevat ja järgnevat tundi, sest just siis julgesid väikesed armsad sooküülikud välja mängima ja sööma tulla. Nad silkasid aeda väikese loodusliku nõo kaudu, kus sepistara alumised varvad ei ulatunud maapinnani. Mõnikord nägi ta sarvikkärnkonna või väikest sisalikku, kes peesitas kaljul päikese käes. Vahel harva õnnestus tal silmata madu, mõnikord koguni lõgismadu, kes soojendas end kruusase teeraja kõrval. Et madusid märgata, tuli väga teraselt vaadata, sest nad sulasid nii hästi ümbritsevasse maastikku. (lk 84-85)