Krookus

Krookus (Crocus) on madalakasvuliste sibullillede perekond võhumõõgaliste sugukonnast. Looduslik leviala on Vahemeremaades, Põhja-Aafrikas ja Indias; Euroopas hakkasid krookused ilutaimedena laiemalt levima 16. sajandil.

Proosa

Esimest korda väljus Catherine oma toast järgmise aasta märtsikuu algul. Mr. Linton oli pannud hommikul ta padjale kimbukese kuldkollaseid krookusi. Catherine'i silmad, mis olid ammu kaotanud igasuguse rõõmuhelgi, märkasid neid ärgates ning neis säras heameel, kui ta lilled õhinal kokku korjas.

"Need on kõige varajasemad lilled Vihurimäel," hüüatas ta. "Nad meenutavad mulle pehmeid tuuli ja sooja päikest ning peaaegu sulanud lund. Edgar, kas praegu ei puhu mitte lõunatuul ja kas lumi on juba peaaegu kadunud?"

Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 134

Niisiis peab kirjanik, keda on liigutanud Kensingtoni aias nähtud esimene krookus, enne kui ta sule paberile paneb, võistlejate jõugust välja valima endale kõige sobivama tellija. Ei maksa öelda: "Saatke nad kõik laiali, mõelge ainult oma krookusele", sest kirjutamine on kommunikatsioonivahend, ja enne teistega jagamist on krookus lihtsalt puudulik. Ainuüksi endale võib kirjutada maailma esimene või viimane inimene, kuid tema on erand ja seejuures mitte kuigi kadestatav erand, ning kui kajakad tema teoseid lugeda oskavad, siis tulgu aga ja lugegu.
- Virginia Woolf, "Tellija ning krookus", tlk Malle Talvet, rmt: "Esseed", Hortus Litterarum, 1997, lk 29

Esimesed kevadetunnused, mida aednik taga ajab, on hoopis usaldusväärsemad. Need on:

1) krookused, mis pistavad nina rohu seest, välja nagu haljendavad potsakad käbikesed; ühel ilusal päeval avaneb säärane käbike (selle juures pole veel keegi olnud) ja muutub imekaunite roheliste lehekeste pusaks; see ongi esimene kevadetunnus.

Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 21

Luule

Ärge nõudke meilt sõna, mis meie vormitut olemust
piiritleks igast küljest ning kuulutaks seda ilmale
tuliste tähtedega, kumades igale silmale
otsekui krookus lagendikkude tolmust.
...
Täna me suudame ütelda ainult ühte:
seda, mis me ei ole, seda, mida me ei taha.

Eugenio Montale, "*Ärge nõudke meilt sõna...", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

Meil päike ripub sarikas,
muld haljendama lööb me astest,
ja krookuslehe karikas
maad ligi vajub raskest kastest.

Kersti Merilaas, "Hommik" (1935). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 564

Ja veebruar oli nii pikk, et see kestis märtsiski veel
ja leidis meid kõndimas üksi kahekesi sama rada.
Sa jäid seisma ja näitasid näpuga ja ütlesid: "See on krookus."
Ja mina küsisin: "Mis on krookus?" ja sina vastasid: "See on lill."
Ma püüdsin meenutada, aga küsisin: "Mis on lill?"
Sa vastasid: "Ma armastan sind ikka veel."

Dar Williams, "Veebruar" ("February")