Bobbie Ann Mason

Bobbie Ann Mason (sündinud 1. mail 1940) on Ameerika kirjanik ja kriitik. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Maal sees" ("In Country", 1985).

"Maal sees"

Bobbie Ann Mason, "Maal sees". Tõlkinud Mati Soomre. LR 22-25/1991.

Roosa väljakäik on kasimata, põrandad kleebivad, kabiinis loeb Sam mitut huulepulgaga kirjutatud telefoninumbrit. Üks sõnum kõlab: "Tussi mass pluss pilu ilu võrdub pulga nurgaga." Samil on kahju, et ta ei teadnud seda siis, kui ta algebrat õppis. Ta oleks selle kontrolltöösse kirjutanud. (lk 8)
Sam heitis Lonnie furgooni tagaosas madratsile pikali. Lonnie ja Erm istusid ette. Sam rappus madratsil ja tundis end kui sõdur soomustransportööris, kuna ta ei näinud, kuhu nad sõidavad. Kord oli Emmett talle rääkinud, kui klaustrofoobne tunne on säärases sõidukis, kus istmetele on topitud tosin selli, püssid kaaslasi torkimas, ja üks juhib pisikeses kabiinis, kust teed näeb ainult läbi periskoobi. Otsekui oleksid allveelaevas, oli Emmett öelnud. (lk 29)
"Mis lind see on?" küsis Lonnie.

Emmett kõhkles enne vastamisi. "Hõbehaigur."

"Mismoodi nad välja näevad?" küsis Sam. "Kas sa oled kindel, et neid siinmail on?"

Emmett rüüpas õlut. "Minu teada on hõbehaigur Florida tunnuslind." Ta võttis Lonnie käest suitsu ja tõmbas mahvi.

Sam ütles Lonnie'le: "Sedasama lindu nägi ta omal ajal Vietnamis."

"Tõsi või?"

Emmett puhus aeglaselt suitsu välja. "Jah. Neid oli näha riisipõldudel. Pistsid pea vette ja kobasid ringi, et süüa otsida. Nad on soolinnud."

"Siis võib neid siin olla," ütles Lonnie. "Sihukeses soos."

"Miks sa seda lindu nii kangesti näha tahad?" küsis Sam ettevaatlikult.

"Ta oli nii ilus. Kõige ilusam lind, mis ma üldse olen näinud, üleni valge ja pikkade jalgadega." Emmett mudis õllepurgi võru. "Nad on nagu lehmalinnud, ainult lehmalinnud ei ole ilusad. Vahel oli näha vesipühvleid ja igaühe kõrval seisis üks selline lind nagu väike sõber."

"Ei tea miks?" päris Lonnie.

"Lind sööb, mida pühvel üles ajab, ja nokib tal pea küljest puuke. Vahel oli näha, kuidas ta pühvli seljas istub. See ei teinud väljagi."

"Kui sa sellist lindu jälle näed, kas ei too see sulle meelde halbu mälestusi?" küsis Sam.

"Ei too. See on hea mälestus. Üksainuke hea, raisk. Kuidas see tore lind muudkui õiendab oma asju, kui tema ümber käib see ogar madin. Vahel lendas neid üle parvekaupa. Lennu ajal tõmbavad nad kaela kõverasse." Emmett veeretas õllepurki pihkude vahel, nii et plekk läks krimpsu. "Ükskord plahvatas granaat puude lähedal ja need linnud panid sealt igasse kanti nagu vutid. Me vaatasime, et lund sajab taevasse, aga mitte taevast." (lk 30-31)

Kui Sam teda küsitles äkilise arust ära mineku kohta öösel Cawoodi järve ääres, ütles Emmett ükskõikselt: "Ma olen lihtsalt hull ja metsik kutt."

Sam oli mõnda aega aru pidanud, et tuleks teda õhutada rohkem sõjast kõnelema, nagu tal oli kombeks siis, kui Sam oli väike. See oli enne seda, kui Emmett maha rahunes ja igapäevaeluga harjus. Sõjast rohkem kõnelda oleks talle kasulik, ütles Sam Lonnie'le, nii nagu "MASH-i" doktor Sidney Freedman pani patsiendid oma muresid puistama. Sam teadis siiski väga hästi, et televiisoris on inimestel alati õigeid sõnu oma tunnete väljendamiseks, ehkki tegelikus elus pole peaaegu kellelgi. Televisioonis on neil stsenaristid. (lk 37-38)

"Sam, kas tahad mu tätoveeringut näha?" päris Pete ja pilgutas silma.

"Muidugi."

"Siin on mu kodutänav," ütles Pete T-särki üles tõmmates ja osutas rinnale. "Ja see lepatriinu moodi punane täpp on mu vana "Corvette". Kui ma ära olin, müüs naine selle maha. Nüüd oleks see juba klassikaline vanaauto."

Jacksoni Ostumaa keskpaigas kasvas karvu. Tätoveering oli "National Geographici" suurune, jooned sinised, linnad punased.

"Ma näen seda tagurpidi," ütles Pete, "ja peeglis on see vale kätt. Kõige lollim tükk, mis ma üldse elus olen teinud."

Ta naeris.

Tom naeris kaasa. "Selles vanuses teed kõige lollimaid tükke, mis üldse pähe võivad tulla, ja ise mõtled, et ohoo, kas pole kõige marudam asi maailmas!" (lk 41)

Emmett võis vaadata ükskõik mida — roosipõõsast, stoppmärki, tavalist lindu või isegi "Krogeri" äri ringkirja ning sellesse nii süveneda, nagu oleks tegemist kõige paeluvama asjaga maailmas. Just seetõttu mängis ta nii hästi "Pac-Mani" ja nõnda vaatles ta linde, varitses neid ja arvatavasti kujutas ei millegi enama kui tiivavilksatuse, ereda kurgu- või harjalaigu põhjal ette lindu kogu tema suleilus. Emmett meenutas Samile James Stewartit vanas filmis "Harvey", mida nad olid vaadanud 7. kanali "Kesköökinos". Harvey oli kujuteldav jänes, kes käis igal pool James Stewartiga seltsis. Vahel näis, et ka Emmettil on kaasas keegi nähtamatu, mingi vaim, kes teda juhib. Ainult arvatavasti ei olnud see jänes. Arvatavasti oli see kass. (lk 42)
... Sam tajus sõja tõelisust alles ühel päeval varsti pärast seda, kui nad ostsid esimese värviteleviisori. Ta oli siis kaheksane või üheksane. Õhtuste uudiste Vietnami-reportaažis — vist Saigoni langemise ajal 1975 — näidati maanteel astuvaid inimesi, pambud seljas. Mõni kandis süles last. Maanteed mööda põrises sõjaväedžiipe. Maastik oli tõepärane: taamal mägi, sillutatud maantee kitsaste muldpervedega, põld, kuhu oli reaviisi istutatud midagi rohelist. Maantee meenutas vana Hopewelli maanteed, mis läbi madalmaa käänles Paducah’ poole. Esimest korda oli Vietnam tegelik koht. Kui Sam vaatas, jooksis mööda maanteed püksatu laps, keda ema tõreldes tagasi hõikas. (lk 43)
"Kas sa käid praegu kellegagi?"

"On mul üks Bentoni politseinik. Ta võib tundide kaupa rääkida veoautodest. Mulle ei jää meelde sõnagi, mis ta räägib, aga mind hämmastab, et keegi oskab nii palju veoautodest kõnelda. Hakkab küll ära tüütama. Ta on ehtne isane ja kipub omanikuks." Anita naeris. "Kui nad omanikuks hakkavad kippuma, tuleb neist lahti saada. Sellepärast ma vist nii väga hoolisingi Emmettist. Tema ei olnud kunagi selline. Ja eks see pannud mind omanikuks kippuma. Ta lausa pidi minu oma olema." (lk 53)

"Ema käitub, nagu oleles Vietnami sõda peetud kunagi pimedal keskajal."

"See oli pime keskaeg, Sam," ütles Anita. "Hea kirjeldus." (lk 54)

Sõdurpoiss pildil ei muutunud iial. See tegi ta omamoodi usaldusväärseks. Siiski näis ta nii lihtsameelne.

"Astronaudid on Kuul käinud," pahvatas Sam pildile. "20. juulil 1969. Armstrong, Aldrin ja Collins. Collins ei saanud Kuu peal kõndida. Tema pidi orbitaalmoodulisse jääma." Isa ei saanudki teada sellistest asjadest nagu orbitaalmoodul ja kuumoodul, mõtles ta ja tundis, kui lootusetu oli teistele selgitada maailma ajalugu alates aastast 1966. Kuidas õpetajad seda teevad?

Nüüd taipas ta ilmselt esimest korda, kui hämmastav see on, et inimesed on kõndinud Kuul. Isa oli ilma jäänud nii paljudest tähtsatest sündmustest. Näiteks Watergate. Samil ei olnud täpselt meeles, milles siis asi oli. Tema ajalooõpetaja härra Harris oli ütelnud: "Suursündmused teie eluajal on olnud maandumine Kuule, poliitilised mõrvad, Vietnam ja Watergate." Härra Harris ütles, et pärast Kennedy tapmist läks kõik allamäge. Tõenäoliselt oleks Sam osanud nimetada kõiki ülejäänud mõrvu, kui ta järele oleks mõtelnud.

"Sa jäid Watergateiist ilma," ütles Sam pildile. "Mina olin siis teises klassis." (lk 55-56)

Igaüks, kes oli eluga pääsenud Vietnamist, näis seda võtvat kui midagi isiklikku ja häbistavat. Vanaisa ütles, et nad häbenevad, kuna kaotasid sõja, ent Emmett ütles, et nad häbenevad, kuna on veel elus. (lk 56)
"Kuidas on selle ametikooliga, kuhu isa sul soovitab minna?" küsis Emmett, kui nad möödusid silotornist, mis oli viltu nagu Pisa torn.

"Pressib jah mulle viimasel ajal elektrikuametit peale," ütles Lonnie. "Nii nagu mina seda näen, pole elektritöödel eriti tulevikku, sest elekter läheb hirmkalliks. Kõik see tuumavastane värk ja jaamade kinnipanek ajab elektri hinna lähema viie aastaga kahekordseks. Ja inimestel ei jätku ehitamiseks raha, nii et pole, kuhu juhtmeid vedada. Lähevad kõik tagasi koju isa-ema juurde elama." (lk 57)

"Ema ütles," rääkis Sam Lonnie'le, "et ma ei muretseks selle pärast, mis Emmettiga tollal juhtus, sest sõda ei puutunud üldse minusse. Aga nii nagu mina seda näen, puutus see tervenisti minusse. Isa läks sinna sõdima ema pärast ja Emmett läks ema ja minu pärast, et kätte maksta. Kui sina sõtta läheksid, ütleks sa kindlasti, et minu pärast. Aga kui sa plaanitsed sõjaväkke astuda, võiksid kõigepealt küsida, mida mina asjast arvan. Kes surma ei saa, need tulevad tagasi, elu kihva keeratud, ja teevad siis igaühe õnnetuks." (lk 59)
"Isa sai seal surma just enne minu sündimist, aga kõik teevad näo, nagu oleks see ilmatu saladus. Ma ei tea temast suurt midagi."

"Hulk poisse on lihtsalt ära unustatud." ütles Tom. "Ja hulk neid, kes tagasi tulid tunneb ennast süüdi, et nemad on need, kes tagasi pääsesid."

"Kas sul on ka selline tunne?"

"Selge see."

"Kas sa arvasid, et oled õige asja eest väljas, kui sinna läksid?"

"Ma ei teadnud, mida ma teen," ütles Tom mõtlikult suitsu tõmmates. Aegamööda puhus ta välja suitsupilve ja ütles: "Aga see kõik on minevik." (lk 64)

"Ma tahan teada, mismoodi seal oli. Ma ei oska seda päriselt ette kujutada. Kas sina oskad rääkida, mismoodi seal oli?"

"Palav. Seda võib kindlasti öelda. Palavam kui siin."

"Kas palme nägid?"

"Jah. Seal kasvasid palmid. Vähemalt enne seda, kui me kõik kohad napalmi ja defolianti täis loopisime."

"Kõik, mis mina näen, on piltpostkaart. Palme näen ja riisipõlde. Ja ongi kõik."

"Ükskord nägin, kuidas palm olematuks muutus, usu või ära usu. Hetk tagasi oli postkaardil puu, nagu sa ütlesid, ja hetk edasi see plahvatas ja kadus. Esimese hooga arvasin, et see lendas kosmosesse. Just nagu mingi ulmefilmi kaader." Tom pidas pausi ja mõtiskles. Siis ütles ta: "See oli kõige ilusam koht, mida eluilmas näha võib, ja me läksime sisse..." Ta vahtis aknast välja. (lk 77)

Sam oli lugenud, et mõnikord astusid sõdurid miinile, mis enne plahvatamist hüppas rinna kõrgusele. Talle oli räägitud, et midagi sellist juhtus ka tema isaga. Isa surnukeha laibakotis oli arvatavasti hamburgeri moodi. (lk 83)
Maja oli rõske ja kopitanud ning niiskus võimendas vanade seinte ürgseid lõhnu, tapeet tuli liimist lahti. Seda oli mitu kihti kirevaid lilli nagu mahasurutud elu, mis tahab välja pääseda. (lk 86)
Allen Wilkins tuli Sami juurde just siis, kui "Beatles" hakkas laulma "All You Need ls Love". "Seda laulu kuulsin ma küll oma sada korda, kui maal sees olin," ütles Allen, näol nukker naeratus.

"Kas sa kuulsid Vietnamis "Beatlesit"?" imestas Sam.

"Jah. Ühel meie üksuse poisil oli makk ja tema tüdruk saatis talle kõiki uusi lugusid. Ja armee raadiojaamast tuli ka." Ta pidas pausi, unistav pilk korvirõnga küljes rippuval õhupallil. "Kui oled maal sees, on muu maailmaga väga vähe ühendust, aga need laulud — nende kaudu saime ehtsale ühendusele nii ligi kui võimalik." (lk 89-90)

Earl ütles Jimile: "Telekas tehakse meist kõigist vaimuhaiged ja tapjad. Aga suurem osa meist on ju kohanenud täitsa hästi. Minul pole mingeid probleeme. Mul on hea töö."

"Tubli, Earl. Me oleme sinu üle uhked."

"Mina ei käi ringi pahandusi õhutamas. Muidugi on mul oma mälestused, aga ma olen õppinud vastutust kandma. Ma olen leppinud sellega, mis ma tegin. Meelest see ei lähe, aga elad edasi. Pead elama. Pead tuleviku peale mõtlema. Oma lastele. Pead kindlustama, et neid ei tõmmataks sõtta, mida nad võita ei saa, nagu tõmmati meid."

"Parandus," ütles Pete. "Sõtta, mida meil võita ei lastud. Me oleks võinud selle võita, sa tead küll."

"Asi on ju selles, et ei saa elada minevikus. Südame ajab pahaks." (lk 91-92)

Sam mõtles tollele veidrikule, kes oli Florida lähedal katnud paar saart roosa kilega. Emmett oli maruvihane looduse pärast - linnud surevad, oli ta äganud. Sam aga oli kunstniku tegu ihalenud, sest ilmselt pilkas too uhkete pakendite mõtet. Võisid paki tegemisega näha kõva vaeva ja osta ilusat paberit ja kena paela ja nimesildi, kuid saaja tirib selle kõik kohe puruks, et näha, mis on seal sees. Pakkimine on mõeldud petmiseks, mõtles Sam, aga õigupoolest ei peta see kunagi.

Isa tuli sõjast tagasi kilekotis. Sobiv ja tõhus. Hea maskeering. Laibakotid oleksid võinud olla punavalgesinised ja viisnurki täis, selliseid viisnurki, mida Sam sai kunagi klaveritunnis käies noodilehtedele. Sami Hughesi-vanaema võis poja eest panna majalipu külge kuldtähe. (lk 97)

Sam sai kuldtähe Beethoveni "Für Elise" selgeksõppimise eest, kuid aasta pärast loobus ta klaveritunnis käimast, sest ta tahtis mängida Liverpooli viise. Klaveriõpetaja polnud "Kinksist" ega "Beatlesist" kuulnudki ja nõudis, et Sam mängiks viisita harjutuspalasid. "Kujutle," ütles Sam kuuldavalt, "pole kunagi kuulnud "Beatlesit." Kujutle, et pole taevast... Mille nimel tappa või surra. (lk 97)
Spordisaal vilkus sähvatuste valgel, ent nurkades oli pime nagu kaevikus, kuhu jalaväelane poeb ööseks kõverasse oma laialilaotatud keebi alla. Kaevik on rõske ja mudane. Missugune muda oli Vietnamis? Maal s e e s , ütlevad nad. Kas see oli savine nagu Emmetti kraavis või punane nagu piltidel nähtud Georgia muld? Sam ei teadnud, öö edenemist mööda ronivad kaevikusse rotid ja ämblikud ning hakkavad tegutsema ja ülal sähvib valgust, leekkuulide risti-rästi rajad üle taeva näitavad, et kusagil kaugel käib tulevahetus. Saalis sähviv valgus oli samasugune. Emmetti peavalu. Sam imestas, et see vaatepilt saalis ei tekitanud veteranidele ühist mälupilti. Sähvatuste valgel välkusid relvamudelid. Vaadates kissis silmi relvalauda, võis Sam kujutleda, et ta näeb kauguses ehtsaid transpordilennukeid ja tanke läbi udu, läbi pommituse, läbi öiste, kirevates värvides miiniplahvatuste. Sami ja Emmetti tehtud mudelid korjasid tolmu ja kui vesipildid küljest pudenesid, viskas Irene mudelid minema. Sam mõtles troopilises lehestikus peituvatele snaipritele. Sõdurite jutu järgi tajusid nad, kui snaiprid neid jälgisid. Papptank oli lohkus. Punane, valge ja sinine olid surnud värvid. (lk 97)
Üle parkla minnes hoidis Tom kätt selja taga ja Sam sellest kinni. Samil oli tunne, et ta teeb midagi eriti julget, nagu järgneks ta eelväe piilurile. Elavhõbelambi oranž laik oli napalmi värvi. Ajas tardunud napalmpomm, mõtles ta. Palmid tulevalguses. On napalm. Pole palme.

Esiteks mõtles Sam, et tal on süles jänes, ent see oli Tomi käsi. See oli pikk, kiisas, tugev käsi, saledate jalgadega lind. (lk 100)

[Pete:] "Kõige suurem häda oli meil ilmaga. Tankid jäid alatasa mutta kinni. Aga kõik tulejõud, mis meil oli, oleks meil ainult lubatud, oleksime võinud iga vaenlase kümme korda õhku lasta. Strateegia oli puha vale. Meil oli tehnoloogia, et see sõda võita. Tehnoloogia meil kahtlemata oli. Ainult et sõdisime puha valesti. Me ei kasutanud oma õiget tehnoloogiat. Kasutasime seda just nii palju, et need saatananahad asjast aru said ja kihva keerasid. Nad said selgeks meie marsruudid, meie tegutsemisviisid. Nad teadsid, millal on pommitamine, kus on helikopterid. Kui hävitasime ühe moonalao, oli neil varsti mõnes ootamatus kohas uus. Neil oli täiendussüsteem. Salalikud olid need raisad, nii kuradi salalikud." Pete põrutas rusikaga vastu lauda. "Ei ole muud nii petlikku kui Idamaa mõtteviis. Kas tead, mismoodi see käis? Nashville'i lähedal on väike loomaaed ja seal preeriakoerte koobastik. Vaatad üle betoontara ja näed, et paljas maa on puha auke täis: preeriakoerad on teinud maa-aluse koopavõrgu. Jooksevad ringi oma tunneleid mööda ja kui tahaks neid välja ajada, siis ainult kas pommita või suitseta välja. Sihuke see vaenlane oli. Vean kihla, et neil olid tunnelid terve tee Hanoist Saigoni. Pomme oleks läinud kõvasti, aga me oleksime sellega toime tulnud. Oleks vähemalt midagi konstruktiivset tehtud."

"Kuidas oleks nende õhkulaskmine olnud konstruktiivne?"

Sellele Pete ei vastanud. (lk 108)

Sam mõtles kunagi ammu nähtud filmile "Kuningas Saalomoni kaevandused", kus mängis Deborah Kerr. Ta oleks nagu mäletanud koopatäit muinasjutulisi kalliskive, sädelevaid ja värvirikkaid, ehkki ta teadis, et seda filmi oli ta kindlasti vaadanud nende vanast must-valgest televiisorist. Pärast "Psycho" vaatamist vandusid inimesed, et nägid duširuumis punast verd, kuigi see ei olnud värvifilm. Kummaline, kuidas mõni mälestus vastu peab. Sam tahtis, et need püsiksid nagu fotod. (lk 110)
Kord tuli tal kirjutada kirjand teemal, mis raamatut ta tahaks endale kaasa, kui peaks sattuma üksikule saarele. See oli tobe teema. Oli äärmiselt ebatõenäoline, et keegi nende klassist üksikule saarele satuks. Preili Castle oli soovinud, et nad valiksid mõne Shakespeare'i näidendi või Piibli, ent Sam oli põikpäiselt valinud sõnaraamatu. Sam mõtles, et oleks üsna paranoiline ringi käia lemmikraamatuga seks juhuks, et satud üksikule saarele. Kui ka nii juhtuks, on raamatust ammu villand. Sõnaraamatu abil võiks ta kirjutada just niisuguse raamatu, nagu ise tahab. (lk 114)
Sülelaps on oma veidra lõhna ja tukslemisega rohkem taime kui inimese moodi — nagu öösel kiiresti kasvav arbuus. (lk 128)
Irene lülitas tuled sisse ja nad liuglesid piki kurvilisi kõrvalteid, möödusid vanadest ümberehitatud elumajadega taludest. Kõik majad asusid tee lähedal, küünid olid viltu vajunud ning põllumasinate vaiksed ja liikumatud siluetid seisid nagu jahmunud dinosaurused, keda nende rajal on kangeks ehmatanud meteoriidid. (lk 129)
Sam mõtiskles, miks peab õudusfilme ümber tegema — võib-olla sellepärast, ei maailm läheb kogu aeg jubedamaks. (lk 130)
[Irene:] "Larry tunneb Lexingtonis üht meest, kellel on hea koht reklaami alal. Ta oli Vietnamis ja tappis kuskil hütis terve perekonna: isa, ema, kolm last, paar onu ja tädi ja vanaema. Tappis iga viimase kui ühe ja ta rääkis, et alles kaks aastat hiljem jõudis talle kohale, mis ta on teinud. Temast sai narkomaan ja puha. Aga viimaks mõtles ta kõik hoolega läbi ja otsustas, et ainuke võimalus on katsuda oma elu elada kasulikult. Tal on nüüd naine ja lapsed ja ta astus koguni kirikusse. Ja mina mõtlesin, et kui see mees sai sellega hakkama, saab Emmett ka."

"Ennem hääletaks Emmett Reagani poolt, kui ta kirikusse astuks," kahtles Sam. "Kas Emmett on inimesi tapnud?"

"Pole aimugi. Sellest pole ta kunagi rääkinud."

"Kas isa tappis inimesi?"

"Ei tea ma sedagi. Vaata, Sam, kui nad ka tapsid, poleks selles midagi ebatavalist. Selleks neid sinna saadeti." (lk 135)

Imelik tunne oli viimaks sõita omaenda autoga, pisarad jooksmas. Memm rääkis alati: "Mida rohkem saad, seda rohkem tahad." See tähendas, et inimesed pole kunagi rahul. Uus auto ei teegi neid õnnelikuks. (lk 138)
Võib-olla oli Sam arust ära minemas. Asi ei olnud ainult Tomis. Ega ainult Emmettis. Ega Lonnie's. Ega Dawni olukorras. Asi oli temas endas. Kõikide nende võimatute draamade keskpunkt oli tema ja millegipärast oli tal tunne, et need sõltuvad temast. Ent tegelikult ei teadnud ta, kus ta oleks või mis temast saaks, kui kõik need inimesed läheksid linnast minema ja sammuksid päikeseloojangu poole, et sellest ajast peale elada õnnelikult. Kui ta nad kõik õigesti elama paneks, mida teeks ta siis? (lk 140)
Nii tihti oli Samile öeldud, milline ime see oli, et Dwayne'i kaotust lohutama tuli ilmale tema. Ta teadis nüüd, et oli liiga palju rõhku pannud oma vanemate lühikesele kooseluajale enne isa ülemeresõitu. Selle kuu kestel tekkis tema. Ta ei teadnud, miks peetakse tähtsaks tekkimishetke. Teadlased püüavad määrata maailma tekkimishetke. Nad tahavad täpselt teada, millal see juhtus ja kuidas ja kas see juhtus suure pauguga või kuidagi teisiti. Võib-olla tekkis maailm vaikselt ja ilma tulevärgita, nagu algab inimelu, kui kahel inimesel on lihtsalt hea voodis või siis auto tagaistmel. Lapsetegemisel pole midagi pistmist armastusega ega millegi salapärasega ega sellega, mida kõneldakse kirikus. See on vaid keppimine. (lk 150-151)
"Kirst oli kinni," ütles Papa. "Sõjaväest öeldi, et me sisse ei vaataks."

Võib-olla ei olnudki seal isa, mõtles Sam. Võib-olla on ta siiani lahingus teadmata kadunud.

"Ma olin surmani õnnetu," ütles Mamma, "Aga meile kirjutati ja üteldi, et kui palju temast abi oli kodumaale. Ma lohutan ennast sellega."

"Mis head ta maale tegi?" päris Sam. "Igaüks teab, et see oli tobe sõda, aga viiskümmend kaheksa tuhat meest sai surma. Emmett ütleb, et kõik nad surid asjata."

"Einoh, mis Emmettil viga kõnelda. Tema surma ei saand," ütles Mamma pahaselt. "Dwayne sõdis asja eest ja tol ajal ei käidud ringi protestimas. Tema uskus oma maasse ja ta oli valmis sinna kaugele minema ja sõdima."

"Kui sa saaksid tagasi sinna aega, kas laseksid tal minna või saadaksid ta Kanadasse?" küsis Sam.

"Oi, Sam," ütles Mamma, pilk maas linoleumil. "Pole ju inimestel sihukest valikut." (lk 154-155)

5. juuli. Tõmbasime pimedas suitsu, kiiver varjuks. Kiivrid kasutusel kõigeks peale sisse sittumise. Tuju nullis, aga läks üle, kui mõtlesin meie eesmärgist siin. (lk 158, Dwayne'i päevik, Vietnam)
Kui mehed lähevad sõtta naiste ja sündimata sugupõlvede pärast, siis kavatseb Sam välja selgitada, mida nad läbi peavad tegema. Sami meelest ei olnud naistel ega sündimata lastel selles sõnaõigust. Kui asi oleneks naistest, siis sõdu ei oleks. Ei, see mõte oli lihtsameelne. Kui naised saavad võimu juurde, on nad täpselt nagu mehed. Sam mõtles Indira Gandhile ja Margaret Thatcherile. Nende naistega poleks ta öösel soos tahtnud kohtuda.

Millega mõjutatakse inimest, et ta tahaks tappa? Kui USA saadaks ta võõrale maale, automaat käes ja raske seljakott seljas, kas ta tuhniks siis džunglis ringi, magaks mudas ja tulistaks tundmatuid? Kuidas pani sõjavägi poisse seda tegema? Miks on üldse sõda? (lk 163)

Emmett sirutas käe planktee kõrval mustava vee poole. "Näed neid väikseid kalu? Näevad välja, nagu oleks pealael silm. Need on koerkalad. Elavad hea meelega soojärvedes. Sägad söövad neid. Näed seda kuivanud puud? Üleval on rähni pesa auk. Aga sinna võib pesa teha pruutvart."

"Kust sa tead seda kõike?"

"Ma olen neid vaadelnud. On asju, mida saab välja selgitada, aga suuremat osa ei saa." Emmett viitas tumedale soole. "On asju, mida ei saa ilmaski välja selgitada." (lk 176)

Mõni tund hiljem Washingtoni sisse sõites on Samil kartlikust ootusest õõnes tunne. Ta on pidevalt korranud endale, et mälestusmärk on kõigest kivi, nimed peal. See ei tähenda midagi muud, kui et nad on surnud. Need on kõigest nimed. Pole kedagi siin peale meie. Ainult meie ja Maa ja tuumapomm. Aga pole viga, mõtleb Sam nüüd. On midagi lohutavat kujutluses, et pole kedagi siin peale meie. Kõik on omad. Pole kedagi siin peale meie. (lk 183)