Laostumine
Proosa
[muuda]- Aubrey oli üllatunud, millise innuga otsis tema kaaslane Brüsselis ja teistes teele jäävates linnades kõikmõeldavaid patu-urkaid. Seal istus ta naudinguga kaardilaua taha, tegi panuseid ja teda saatis alati edu, välja arvatud juhtudel, kui tema vastas istus mõni tuntud valemängija - siis kaotas ta isegi rohkem, kui enne oli võitnud. Kuid tema näoilme jäi alati muutumatuks, samasuguseks, kui siis, kui ta silmitses äraolevalt ümbritsevat maailma. Siiski polnud see nii neil kordadel, kui ta juhtus kokku läbematu nooruki või paljusid lapsi toitva õnnetu pereisaga. Siis näis õnnemäng teda täielikult endasse haaravat - ükskõiksus kadus näolt kui peoga pühitult ja tema silmad põlesid kirglikumalt kui kassil, kes mängib poolsurnud hiirega. Igal pool jättis ta tuttavast keskkonnast välja rebitud varem nii rõõmsameelse nooruki omaette ja see needis võõrastemaja üksinduses saatust, mis oli teda selle põrgulise lähikondlaseks teinud. Samas kui nii mõnigi pereisa istus ängistunult oma näljase pilguga laste ees ega olnud tal taskus ainsatki fartingit selle olevuse mõõtmatust rikkusest, et vaestele väikestele leivakannikatki ette anda. Siiski ei lahkunud lord Ruthven kaardilauast suurte rahadega, vaid kaotas mõnele petisele otsekohe viimase kui kuldna, mille oli äsja õnnetu ohvri higisest pihust lauale meelitanud. See võis tähendada, et ta valdab küll teataval tasemel mänguoskust, mis ometigi ei küündi veel kogenumate ja kavalamate võimeteni.
- John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006
- Kuulnud pealt jutukatkeid, mis mulle tundusid dramaatiliselt tähtsatena, tõttasin trepist üles ja teatasin Mariele Victoria aegsete lugude parimas maneeris, et oleme laostunud. Marie'd ei paistnudki see nii väga kurvastavat, nagu ma temalt oleksin oodanud. Kuid ilmselt oli ta siiski pidanud viisakaks kaastunnet avaldada, sest ema tuli üpris nördinult minu juurde.
- "Tõepoolest, Agatha, sa ei tohi asju liialdatult edasi rääkida. Me pole sugugi laostunud. Oleme praegu lihtsalt pisut kitsikuses ja peame elama kokkuhoidlikult."
- "Ei olegi laostunud?" küsisin sügavas meelehärmis.
- "Ei ole laostunud," ütles ema kindlalt.
- Pean möönma, et olin pettunud. Paljudes raamatutes, mida olin lugenud, tuli sageli laostumist ette, ja sellesse suhtuti nii, nagu sel puhul tarvis — tõsiselt. Ähvardatakse endale kuul pähe lasta, kangelanna lahkub rikkast majast räbalates, ja nii edasi. (lk 112)
- Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996