Tegelane

Proosa

• [Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. "Hamletit" võiks jutustada Poloniuse vaatepunktist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.
  • John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road").

• Olime nagu abieluinimesed, vandeseltslased, tegelased raskes stseenis, kes vuristavad teksti, ise oma sõnade tähendust mõistmata. (lk 43)
  • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

• "Ma ei teagi kohe," ütles Susannah parajasti tasa. "Mulle täitsa meeldib üksinda elada." Tema etendas tänini seebikas teismelist. Teismeliseks jäetakse ta tegelaskuju surmani, edasi hakkab ta mängima emasid ja abikaasasid. Naiskaraktereid määratlevad lugudes alati nende suhted. (lk 74)
  • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017, lk 119