Valuvaigisti

Proosa

• Ta suri lootust kaotamata. Ja ongi kokkuvõttes kõik. Nii et tema lugu te teate. Loomulikult kuuluvad ka selle loo juurde süüd pehmendavad asjaolud, ilmastik, lagunenud kõnniteed ja valuvaigistid, aga need ainult elavate tarvis.
• Joan Didion, "Meie ühised palved". Tõlkinud Enn Soosaar. LR 30-32, 1982, lk 5

• Isa on kodus. Istub köögis laua taga, joob kohvi, vaatab aknast välja ja mõtiskleb. Ausalt öeldes pole täna olnud just tema elu parim päev. Kõigepealt elas ta hommikul töö juures üle migreenihoo, õnneks olid ühel telleril korralikud valuvaigistid kaasas. Aga siis tuli selle virvendava nägemisega arvutiekraani vahtida, siis hüpati ninna, et ta olla soostunud kellegi liiga väikese garantiiga, siis oli vaja kõnelda kaheksa kliendiga, tegeleda hulga laenutaotlustega — see oli põrgu. Ometi tegin, mõtleb isa. On see õige? Millest üldse need kuramuse peavalud? Need on sagedasemaks läinud. Muidugi tööd on ka rohkem kui eales varem. Peaksin ikka arsti juurde minema, mõtleb ta. Aga ma ju olen neist peavaludest perearstile rääkinud? Tema kirjutab jälle mingid tabletid või süstid. Kuid millest see valu tuleb, ei tea keegi.

Minu vanem tädipoeg suri ajukasvajasse, meenutab ta.

Siis ta ei mõtle seda mõtet enam edasi.

• Aidi Vallik, "Mis teha, Ann?", 2002, lk 20

• "See rott," räägin edasi, "kes meis kõigis järab, ei saa iial söönuks. Pidevalt otsime leevendust, kuidas aga oskame. Ja vaid harva peab ta hetkeks vahet. Oled sa tundnud, mis siis korraga liikvele pääseb ja läbi keha tulvab? See on nagu hüppemäelt õhkutõus. Tõuseme lendu ja kõik lööb sees soojaks. Mõtleme: ah, kui võrratu on elu, vaid mõne viivu! Ja ma luban, et ka sinul tuleb selliseid silmapilke ette."

Ta läheb istub diivanile, serva peale nagu tavaliselt.

"Kas siis meie, inimesed, peamegi leppima vaid mõne viivuga?" küsib ta tõsiselt.

"Hea küsimus. Küllap on see igaühe enda teha. Enamik kasutab suuremat osa ööpäevast, et leida mõnd valuvaigistit. Nagu sigaret, pudel punast veini. Cipralex, tervisejooks. Jumal oli väga armuline, kui andis meile puhkamiseks öö.

• Karin Fossum, "Murdekoht", tlk Sigrid Tooming, 2008, lk 52

• Ma vajan hingevaluvaigistit.
  • Keiti Vilms, "@keitivilms", Tänapäev, 2017, lk 29