Heelium

Markéta Hlinovská (* 1978), "Heelium II"

Heelium (keemiline sümbol He) on keemiline element järjenumbriga 2.

Proosa

• Sam oleks tahtnud teada, mis hetkel oli ema suutnud isa unustada ja armuda Bobi-nimelisse hipisse. Samil oli ähmaselt meeles, kuidas ta nendega Lexingtonis rahudemonstratsioonil oli käinud. Rahvasumm oli keerelnud nagu lehmakari vanaisa karjamaal. Ta mäletas, et hipi oli talle andnud heeliumõhupalli ja ta oli selle kogemata lahti lasknud. Ta mäletas, et oli seda vaadanud kõrgel Kentucky Ülikooli linnaku kohal minema hõljumas ja nutnud, sest õhupall oli tundunud tähtis, miski asi, millest tol päeval kinni hoida.
  • Bobbie Ann Mason, "Maal sees", tlk Mati Soomre, LR 22-25/1991, lk 55

• Aurélie teeskles uinumist, sellal kui vanaema pesi hoolikalt, harjas hambaid söögisoodaga, kohendas meiki ja lisas parfüümi. Vanaema väljus. Aurélie vahtis laepirni kumerusi. Ta ärkas, sest teda tassiti süles konkusse. Uks sulgus. Magamistoas meesterahva ja vanaema hääled, voodi kägin. Järgmisel päeval otsustati, et püsigu ta parem algusest peale konkus, talle anti taskulamp ja Tintini raamatud ema lapsepõlvest. Aegapidi õppis ta tuvastama kolme mehehäält: esimese tämber meenutas rasvarikast pasteeti, teises kiunus heelium, kolmandas ragises killustik.
  • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 216

Luule

tasapisi sammud
kergenevad ja me õpime
rääkima heeliumi keelt.
Oh vana, tiivuline
joobumus, lendorav
läbi mälu võlutud metsa.

• Panu Tuomi, "Laul vanikute varjust" 3, tlk Jan Kaus, rmt: "See sama soolane meri" (2004), lk 231