Uinumine

Luule

Ma olen kodus. Enam miskist muust
ei mõtle unne vajuv harras meel.
Ma uinun nagu varjat jõulupuust,
mis särab unelmaisse veel ja veel.

Kui d'Artagnan suurde saali astus, puhkes üldine naerulagin. Kuid d'Artagnan ei näinud temale osaks langenud üldist tähelepanu märkavatki ja hakkas nii osavasti, kärmelt ja lõbusalt oma õlgset magamisaset korraldama, et kõigile neile vaestele tukkujatele, kes siiski õieti uinuda ei saanud, vesi suhu tuli.

"Õlgi!" hüüti, "õlgi! Kust saab õlgi?"

"Viin teid sinna," ütles Porthos.

Ja ta viis asjasthuvitatud Mousquetoni juurde, kes jagas suuremeelselt õlekubusid, üks luidoor tükk.

Öö oli nüüdsama alles taeva oma hõlma võtnud, kuid Bulba läks alati varakult magama. Ta heitis siruli vaibale, tõmbas lambanahkse kasuka peale, sest öine õhk oli küllaltki jahe ja Bulba armastas end soojemini kinni katta, kui ta kodus oli. Ta hakkas varsti norskama ja temale järgnes kogu õu; kõik, mis iganes lamas õue paljudes nurkades, kukkus norisema ja norskama; kõige enne uinus öövaht, sest ta oli perepoegade kojusaabumise puhul end kõige rohkem purju joonud. (lk 15)
- Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955

Möödus tunde, enne kui George uinus. See oli esimene öö paljude aastate jooksul, kus tal oli magamisega raskusi. Ta oli ikka veel vihane, seda küll, kuid ta tundis end ebamugavalt vana Smoke'iga sassiläinud vahekorra pärast, sellepärast, et ta oli vanameest reetnud. Kuid kõigi nende tunnete taga oli veel midagi muud — uuesti tundis ta, et on olemas mingi vastuolu, mingi ebakõla, ja see avaldus temas ägeda ärritusena — just nagu oleks vaiksesse vette kallatud mingit käärimapanevat kemikaali. Ta oli talumatult rahutu ja ta liikmed tõmblesid. Paistis, nagu oleks väljaspool teda midagi suurt ja väljakutsuvat, mis talle ütles: "Aga kuidas mõtled sa minust lahti saada?" Ainult sellele väljakutsele selga pöörates suutis ta viimaks magama jääda.
- Doris Lessing, "Leopardi-George", rmt: "Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte", tlk Valda Raud, 1957, lk 35