"Emmeke veedab," ütles Rachel. "Emmeke on üksipäini rõskes rannamajakeses, vaatleb binokliga vaalu."
"Lori. Sinu emal oli valida ja ta valis agorafoobia, selle asemel et tähistada lihaste lastega Kristuse sünnipäeva. Kusjuures ma tean, et see on haigus. Ma elan sellega koos iga pärglima päev. Mitte ei taipa, miks ma ostan talle igal aastal pileti. Tänavu pakkis ta kohvrigi. Riietus pidulikult, lõhnastas end. Aga istus siis diivanile. Otsustas pigem korrastada fotosid varuvannitoa kastides. Ta on täiskasvanud naine, kes langetas valiku. Me ei tohi lasta tal rikkuda tuju," ütles Sallie, ent kriipsuks pigistatud huuled lükkasid nood sõnad ümber. Lotto tundis kergendusesööstu. Tädi tänase tema kallal tänitamise, nokkimise ja torkimise tingisid hoopis süümepiinad. (lk 69-70)
Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017, lk 119
