Karst
Proosa[muuda]
- Kord oli Lotto juhtunud jälgima, kuidas avanes karstikurk ja neelas perekonna vana õuekemmergu. Kõiksus oligi karstikurk.
- Kiirustades mööda liivaradu hikkoripuude vahel, tundis ta ühtaegu õudu selle ees, et maapind murdub ta jalge all ja ta pudeneb pimedusse, ning selle ees, et maa ei murdugi. Vanad naudingud minetasid värvi. Kuueteistkümnejalane alligaator, kelle söötmiseks oli ta jääkapist varastanud terveid külmutatud kanu, oli nüüd tühipaljas sisalik. Villimistehas pelk suur masin. (lk 19)
- Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017
- Karstil on mitu palet. Algse tormakuse rahunedes on karstil mahti tegeleda ka enda loodud koopatühemike ehtimisega. Karst kasutab selleks omatoodetud tilkekivi või nõrgkivi. Tilk-tilk! Värelevast piisast lahkub süsihappegaas, pakku pugevast veenatukesest vabaneb kübeke setet: aga kui palju siis ühest veetilgast ikka saab! Lausa hämmastav, millise kuju võib see sete pikapeale võtta: osa ripub kõikvõimalike purikatena laest (stalaktiidid), osa kohmab põrandalt vastu tõusta (stalagmiidid) või on juba jõudnud kasvada toekateks täissammasteks (stalagnaadid), osa moodustab õhulisi eesriideid, osa drapeerib seina. (lk 242-243)
- Ilmar Kask, "Euroopa kivine koopailu", Eesti Loodus 6/1999, lk 242-243