Aastakümneid hiljem, vanaduspõlves, kui tema keha ligunes armulikult lõvikäppadel troonivas portselanvannis, turgatas talle, et tema elujoonis võiks kujutise poolest moodustada X-i. Vees peegeldusid tema labajalad, pardilestadena harakil.
Alates lapsena kogetud kohutavast avardumisest oli elu koondunud keskikka, ühteainsasse hõõguvasse tulipunkti. Ning lahvatanud sealt jällegi laiali.
Ta libistas kannad lahku, et need ei puudutaks enam. Peegeldus liikus koos jalgadega.
Nüüd näitas tema elu sootuks erinevat kuju, esimesega võrdväärset ja vastandlikku. [Komplitseeritud, see meie Mathilde; ta kannab oma vasturääkivused välja.]
Nüüd ilmnes ta elujoonis nõnda: suurem kui valge tühjus, väiksem kui valge tühjus. (lk 192)
Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017
