Madeleine

Proosa

Juba palju aastaid oli kõik Combrayga seotu, millel ei olnud pistmist minu magamaminekudraama etendamisega, lakanud minu jaoks eksisteerimast, kuni ühel talvepäeval, nähes mind läbikülmununa koju jõudmas, pakkus ema, et jooksin oma harjumuse vastaselt tassi teed. Keeldusin algul, ent muutsin siis millegipärast meelt. Ta laskis tuua ühe neist väikestest pontsudest küpsistest, mida kutsutakse madleenideks ja mis näevad välja, nagu oleksid nad vormitud lainelises kammkarbis. Masendatud süngest päevast ja sama trööstitu homse väljavaatest, tõstsin masinlikult suu juurde lusikatäie teed pehmeks leotatud madleenitükiga. Kuid niipea kui küpsisepudiga segatud teesõõm puudutas mu suulage, ma võpatasin, pinevil millestki erakordsest, mis minus toimus. Mind oli äkki haaranud õnnis nauding - ainulaadne ning vähimagi vihjeta oma allikale. Korrapealt oli see muutnud elu keerdkäigud ebaoluliseks, kõik selle hädad ohutuks, selle põgususe näiliseks, täites mind armastuse kombel mingi hinnalise olemusega — või pigem ei olnud see olemus minus, see olingi mina. Ma ei tundnud end enam keskpärase, tähtsusetu ja surelikuna. Kust oli see võimas rõõm küll võinud tulla? Aimasin, et see on seotud tee ja küpsise maitsega, kuid on sellest samas mõõtmatult laiem ega saa kuidagi olla sellega sama laadi. Kust see siis pärines? Mida see tähendas? Mil moel seda tallel hoida?
- Marcel Proust, "Swanni poolel", tlk Tiina Ainola, 2020, lk 51-52

Tagasiteel öömaja poole astume läbi ühest indialaste toidupoest; ostan sealt huvi pärast kaasa paki mingeid Bangladeshi vürtsiküpsiseid. Hosteli-toas teen paki lahti, pistan esimesed kribalad suhu - ja no mis sa ütled, täielik Prousti madleen, terve mälestustelehvik avanes nagu põgusast nõtkest randmeliigutusest. Ma teadsin seda maitset väga hästi, 22 aastat tagasi sõin ma sellise maitsega küpsiseid kevadtalvises Viljandis Kingissepa tänaval. Ema oli Indias käinud ning sealt toodud asjade hulgas oli ka üks pakk India küpsiseid, mis polnud üldsegi magusad, vaid kirbelt-mõrkjalt vürtsised, kusjuures põhimaitse jõudis kohale alles järelmaitsena, natuke tulitava piprase hõnguna, mis suhu alles jäi. Mäletan, et sõin neid küpsiseid vähehaaval, sest esiteks ei saanudki neid nende kanguse pärast korraga palju süüa ja teiseks tahtsin ma neid võimalikult kauaks ajaks hoida.
- Aare Pilv, "Ramadaan", Tuum, 2010, lk 292-293

Aurélie unistas seiklustest kummastavates koomiksimaades, eiras toahelisid, suutis viimaks nende saatel uinudagi. Ta hakkas käima koolis, kus teda rõõmustasid pedantsus, täitesulepead, millimeetripaber, ortograafiline täpsus. Ta armastas ka koolitoitu: šokolaaditäidisega madeleine-koogikesi ja kilepakendis piima, mida lastele jagati. Ta armastas klassikaaslaste lärmakust, jälgis neid vaimustusega. Nõnda kestis see umbes kuus aastat.
- Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 216