Koolmeister sõnab toonil, mis ei salli wasta waidlemist: – Preili eevamaria, kas tohib mõneks ajaks pruukida toda peent, vosvorestseeruva hiigelsihverplaadiga rehkendamise masinat, mida teie oma rüpes hoiate? – Aga otse loomulikult tohite teie seda, herr koolmeister! – KOLKS. – Minul on äraütlemata piinlik, preili eevamaria, aga mulle näib, et Teie rehkendamise masin on minu rohmakate talumehekäte vahelt põrandale kukkunud ja tema sihverplaat ei taha mitte enam vosvorestseeruda, vaid on sootumaks tuhmiks läinud ja need peened sümboolid ja kujukesed sealt sinendavast kumast on hoopis kaduma jäänud… Aga ärge teie arwake, et mina aumees ei ole, sähke, siin on teile vastutasuks üks muistene vahatahwel ja stiilus selle tarvis. Teie ärge arwake, et mina selle odawa hinna eest olen saanud, oh ei, see tahvlike pärineb ennemuistesest Roomast ja tema väärtus on äraütlemata suur.
