Lotto ei unustanud abikaasat, kuid tema naine eksisteeris alalisel, muutumatul tasandil, mille elurütm oli tal kontides. Seda, kus naine parajasti viibib, suutis ta prognoosida kas või minuti pealt. [Praegu klopib omleti tarvis mune; praegu matkab krudisevatel põldudel salakesi tiigi äärde suitsu kimuma, nagu vihasena ikka.] Aga Lanceloti eksistentsitasand oli olevik - säherdune, milles talle tuttav kõiksus ja temagi olid pööratud pahempidi, milles ennustatavus oli varisenud koost. (lk 127)
Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017
