Pille-Riin Purje

Pille-Riin Purje (sündinud 19. augustil 1963) on eesti teatrikriitik.

Intervjuud

Gailitil ["Ekke Mooris"] on Pille Riin ilma sidekriipsuta. Aga nime sain ma täiesti kindlalt Ellen Niidu raamatu järgi. Mingis mõttes on ta minu ristiema.
Ma olen ise ka mõelnud, et oskasin oma isalt liiga vähe küsida. Kurvalt tüüpiline juhtum, et vanematelt jäävad olulised asjad küsimata… Isa rääkis Töölisteatri lugusid, et ta tegi seal rühmas kaasa, Ruts Baumanist olid mõned värvikad mälestused. Aga väga palju ma sellest ikkagi ei tea.
Ma olen mereinimene küll. Mulle meeldib ka Tallinnas elada. Ma küll elan mitte kõige populaarsemas linnaosas, Lasnamäel, aga mul on võimalus minna jalgsi Raadiomajja tööle, mida olen suvisemal ajal ka teinud. Pirita teed pidi, Russalka juurest mööda. Ma ei tahaks elada kuskil Lõuna-Eestis. Või ei tahaks veeta suve paigas, kus on ainult järv. Meres ujumine, meri kui stiihia on mulle tohutult oluline. Vanaema-vanaisa talu Saaremaal on hingekodu olnud küll.
Olen sellest oma "Lemmikute raamatus" ka kirjutanud, aga mulle meenub "Sinine kutsikas" [lavastaja Ferdinand Veike, 1970], mis oli minu meelest kohutavalt kurb lugu. See näidend oleks praegu aktuaalne — peategelane kutsikas, kes teistest nahavärvi poolest erines, keda selle pärast põlati ja kiusati. Lapsele oli see päris kurb ja hirmus vaadata...
Selles mõttes on see paradoksaalne, et ma olen ju teatris kasvanud ja seda töö köögipoolt ka varakult näinud. Olen nukunäitlejaid sirmi taga näinud ja hiljem ema kaudu Draamateatris, kus ma olen olnud isegi tuletõrjevalvur või ema abistades näitlejatele lilli lavale viinud… See köögipool ei ole mul jalgu alt löönud või teatriillusiooni vähemaks võtnud. Mitte naiivses mõttes, aga heas ja ilusas mõttes.
Muuseas, järjest hullemaks läheb kirjutamine siis, kui lavastus ei meeldi. Ehkki võiks arvata, et ka see on oskus. Mulle tundub, et sellist kirjutamist olen hakanud põdema isegi rohkem kui nooruses. Maha tegemine ei ole üldse meeldiv. [---] Nojah, ega valetada ka ei saa. Aga siis tuleb leida vastav vorm. Lihtsalt halvasti öelda, eesmärgina omaette, see mulle ei meeldi.
Aga "pettumine" on karm sõna. Kui küsida niipidi: kui sageli ei jaksa enam vaimustuda? See on ju peaaegu üks ja seesama... Või siis jätab ükskõikseks, mis on hullem kui pettumus. See on kõige halvem variant.
Žüriiaastal vaatad paratamatult ka lavastusi, mida "vabatahtlikult" vaatama ei läheks. Juba aimad ette, et see ei ole minu "tassike teed" inglispäraselt öeldes. Ei ole minu maailm. Mis võibolla on halb, sest tegelikult on võimalik lasta end üllatada ka seal. See on ehk eelarvamus? Vahel see läheb täppi, kui sa tead, et selline teatrilaad ei kõneta sind, et sa ei leia selle eksperimendiga ühisosa. Sellisel juhul ma jätan vaatamata, aga žüriiaastal peab vaatama ja siis kogengi just täpselt sellist tunnet. See ei pruugigi olla eksperiment, see võib olla ka mingisugune tavakomöödia. Siis külastab ükskõiksus sagedamini. Hakkab paratamatult tekkima tunne, et seda on juba nähtud.
Oleme seda žüriiliikmetega omavahel arutanud, et vaatadki ära ja ütled "ei ole nominent".
Žüriivälisel ajal on pilk ilmselt vabam. Aga kui sa küsid, kas lugu kirjutades ma vaatan teisiti, siis ma pole isegi selles alati kindel. Jah, mõnikord oled end arvustajana mõnele väljaandele ette "ära müünud". Lugu kirjutades sa ikkagi fikseerid rohkem. Ma tean, et on kriitikuid, kes saalis kirjutavad, aga ma ise olen püüdnud seda esimesel vaatamisel mitte teha. Sel hetkel, kui sa pilgu langetad, katkeb kohe side laval toimuvaga.
Ma olen ka seda näinud ja mõelnud, kas nad üldse näevad, mis laval on. Korduval vaatamisel küll, või siis vaheajal — kirjutan kähku mõne märksõna üles, et hiljem paremini meelde tuleks. Kui sa tead, et kohe homme hommikul pead arvustuse kirjutama, siis fikseerid pingsamalt. Parem oleks ikka nii, et saab rahus vaadata ja rohkem mõelda.
Ma olen ise ka mõelnud, et see on ju mingis mõttes kahe otsaga asi… Teater on kaduv kunst ja oma võlu on kindlasti ka kordumatuses. Et vaatad etendust üks kord ja saad nii palju kätte, kui saad. See oskus on mul, tundub, ajas kasvanud, suudan ka ühe etenduse põhjal fikseerida rohkem kui varasemas nooruses. Teiselt poolt on see ju teatri olemuses sees, et igal etendusel peaks, ideaalis, sündima ime uuesti. Ja paratamatult üks etendus ei saa olla sama mis teine, sest laval on elusad inimesed. On pööraselt köitev hakata märkama neid detaile, erinevusi, avastama uusi jooni rolli sees…
Ma arvan, et eelkõige olen näitleja vaatleja. Kuigi head näitleja- ja lavastajateatrit ei saa alati lahutada… See on nagu elusolendiga ikka, et kui sa temaga rohkem suhtled, tekib isiklikum suhe. Sa saad temaga tuttavaks. Lavastus on samamoodi elus organism. Sa hakkad märkama tema nõrkusi, tema tugevusi. Hakkad endale teadvustama tema elusolekut ja siis… kuidagi armud sellesse. Kvantiteet ei ole eesmärk omaette. See on ikkagi huvi, kuhu lavastus liigub, mismoodi erineb eelmine etendus järgmisest.
Süvenemine. Seda, tundub, jääb ajaga üldse vähemaks. Me kõik oleme killustunud, keskendume raskemini. Raamatuid on raskem lugeda või leida lugemiseks aega. Mulle meeldib, kui mul on üks pidepunkt, üks lavastus, mida tahan ikka ja jälle vaadata, mis töötab justkui sellele killustuvale maailmale vastu. Ma saan olla millegi päralt... Mulle meeldib see seisund.
Raamatuga on veel see õnn, et teda saab kätte võtta pika intervalli tagant. Olen ikka ja jälle üle lugenud "Tõde ja õigust" ja erinevatel eluetappidel tõesti avastanudki hoopis uusi asju, mida varem ei osanud sealt välja lugeda. Nii ka teiste Tammsaare romaanidega: mul on traditsioon igal 1. jaanuaril lugeda "Elu ja armastust". Aga jäin just mõtlema... Nüüd tuli Rakvere Teatris välja "Must Prints" [2015, lavastaja Gerda Kordemets], lugesin seda raamatut ka mitmendat korda üle, aga sellist vaimustust Murdochist, mis mind valdas noorena, enam ei tundnud. Osa asju ilmselt jääb sinna.
Ma tean neid ka, kes ütlevad, milleks üldse jäädvustada. Mina olen ikkagi tänulik, et ma näen mingit jäädvustust. Näiteks nüüd, kui ma Linnateatri juubeliraamatut ["Olla! 50 mälestust ja mälestuste mälestust"] kirjutasin, sain nende arhiivist salvestusi näha. Muidugi ei ole see elus asi, aga teatud ettekujutuse annab ometi.
Mulle kategooriliselt ei meeldi see ütlemine, mida ka teatriinimesed kasutavad, et me "võtame inimese elust paar tundi ära". Ma ei usu seda. Ma sõdin selle vastu. Mina tahaks, et teater annaks inimesele need paar tundi olla iseendaga ja mõelda põhilisest. Tõsi, on ka lavastusi, kus sa mõtled, et äkki ma oleks saanud midagi targemat teha... Aga ikkagi naljalt ei lähe ära. Mulle isegi ei tule selliseid juhtumeid meelde. Ühte ma tean. Ülikooli ajast. Aga ka seda ma olin varem näinud ja juhtum iseenesest oli naljakas — Vanemuise "Laudalüürika" [autor Olev Anton, 1980, lavastaja Kaarin Raid]. Seal laval söödi sülti, kartulit, kapsast. [---] Jah, olime koos ülikoolikaaslasega ja me lihtsalt pidime sööma minema. Istusime üsna ees, toidulõhn tuli otse meie suunas.
Kuigi lavastus võib olla elusana ka "surnud", nii et seda sidet ei tekigi, aga teatrikunsti olemusse on see sisse kodeeritud. Mina näiteks ei saa aru tehnoloogilise teatri mudelist. Sellest ideaalist, et näitleja kaokski lavalt ära. Ma usun, et see on võimalik, aga mistarvis?
Küllap ma ses mõttes olen vanaaegne vaatleja, et mulle meeldib psühholoogiline realism, mis mõnes kontekstis on kõlanud ju lausa sõimusõnana. Vahel on mul tunne, et need, kes on selle kohta halvasti öelnud, lihtsalt ei tea, mis see on. Võtavad seda olmerealismina või… kunagi oli sotsrealism… Pigem on probleem selles, et psühholoogilist realismi tuleb vallata. Selle peale saab ehitada kõiki teisi teatrilaade.
Eks teater ole ikka elu kvintessents.
Kui Hamlet ütleb, et näitleja on ajastu lühikroonika, siis see tähendab, et seal võiksid need mõlemad asjad sees olla. Meil on vahel nii, et paneme kroonikale jutumärgid ümber, tuleb „Kroonika”. Mind huvitavad ikkagi põhiküsimused või sisimad mõtted. Tegelemine peamisega. Ilmselt ma ootan seda, et teater tegeleks olulisega. Mõtestaks inimeseks olemist, inimsuhete kõige tähtsamaid tahke. Võibolla kõlab see liiga suurelt. Ma võiksin teatriõhtus kas midagi avastada või millelegi kinnitust saada, millegagi vaielda. Et teater kõnetaks mind sisuliselt, inimlikult. Aga järjest olulisem on ka teater kui kujundliku mõtlemise, kujundikeeles väljendumise kants. Kujunditaju kahanemine on eluliselt ohtlik.
Ma olen selle Betti Alveri luulerea usku, et "teised vaagigu su vilju" [poeem "Leib", 1942]. Ju see peab kuidagi kokku kõlama. Loomulikult, ilma publikuta ei ole teatrit ja loomulikult see, kui publik näitlejat armastab, on oluline, aga kusagil on menu kriteerium, millel ei pruugi jällegi meisterlikkusega pistmist olla. Samas, tsunftisisesus on tähtis, sest kolleegid ise tunnevad selle kindlasti ära. Miks muidu väärtustatakse teatris kolleegipreemiaid. Ja tsunftis oli ikkagi ju juhendaja, meister. Sellil oli oma meister, kes järjepidevalt jälgis. Pigem on see praegu üks küsimus, et kui paljudel on oma lavastaja, kes tegeleb näitleja arenguga, kes tõesti mõtleb rollide raskusastmele, et nüüd ta peaks saama järgmise tasandi... Kui palju on sellele aega mõelda, kui palju sellega repertuaari rajades üldse tegeldakse...?
Muidugi jääb alati teatud juhuslikkus. Eeldused ja saavutused. Kes teab, kus see tasakaal on... Siin võib mängu tulla ka suur juhus või suur õnn, et keegi saab õige rolli ja tõesti kasvabki vaksa jagu. Võib olla ka teistpidi: sind jäetakse unarusse või sa loobud. Kui palju inimene saab asjaga sisemiselt tegelda, kui ta näitlejana "seisab". Nagu Hamlet ütleb: "valmisolek on kõik"... Kui sul ei ole tööd, kuidas sa oled valmis!
On olnud üleval ka teema, kas enam üldse on suuri näitlejaid. Ma ei tea, me räägime Karm, Eskola. Küllap leiame neid praegu ka, aga äkki see killustatus tähendab, et ka teatrile pühendumine on väiksem? On kõiksugused seriaalid — neisse võib suhtuda nii või teisiti, neid on ka erineva kvaliteediga, aga kui palju need võtavad näitlejalt jõudu ära, et olla kohal lavarollis? Võibolla polegi enam suurrollide aeg? Või ikkagi on alati suurrollide aeg? Sest on ju ka näitlejaid, kes tegutsevad stabiilselt teatris, kes on ikka olulised... Võibolla lähtub see ka enda elueast, aga näitleja vananemine on minu jaoks oluline teema. Et oleks neid, kes on järjepidevalt teatris. Jätkuvalt heas vormis, huvitavad ja talendikad. Miski ei asenda elukogemust. Nooruse võlu on üks asi, aga meistriks saamine eeldab siiski elukogemust. Lava- ja elukogemust koos. Pilk sellele on väga oluline.
Ja siin me jõuame märksõnani, mille kohta olen korduvalt öelnud, et see mulle ei meeldi — „kriitik”. Reet Neimar ütles, et ma olen vaatleja. Mulle sobib ka sõna „vaatleja”, sest vahel kriitikat lugedes tundub, et see saab eesmärgiks omaette. [---] Ja vahel lugedes ma mõtlen, kas autor üldse nägi seda, mida talle näidati, või ta tegi mudeli enda jaoks valmis. Mida aeg edasi, seda vähem ma ise tahaksin selline kriitik olla. Võibolla ma lähen teise äärmusse? Pigem mind huvitab interpreteerimine. Kuskil on teine oht, et läheb ülistamiseks või imalaks, magusaks kiituseks — see on jälle teistpidi halb. Tõlgendada, vahendada seda, mida näed, kirjeldada, jäädvustada… Mulle meeldib teatri juures jäädvustada jäädvustamatut.
Oo jaa, on olnud juhtumeid, kus kõik jääbki ümberjutustuseks, mis mind ennast on ka marru ajanud. Kuskil on see piir, kus ümberjutustusest saab tõlgendus. Sest ümberjutustus muidugi ei ole huvitav, ei ole huvitav seda lugeda ega kirjutada. Kui suudaks jäädvustada seda, mis on kujundlik, sõnade, süžee all — see on see, mis paelub. Ja see võibolla ei olegi kriitika.
Aga vahel on mul tunne, et see jäädvustamise püüd — seda on vähem. Ühelt poolt on hinnang, mis kiirreaktsiooni puhul paratamatu. Teiselt poolt targad teoreetilised käsitlused, mille puhul tekib küsimus, et kui palju on sel kõigel pistmist reaalse lavastusega...
Isegi siia tulles mõtlesin, et teoreetikuna olen ma ikkagi kehv. Ma arutlesin, kas see tuleneb vähesest tarkusest või sellest, et ma pole lihtsalt intellektuaali tüüpi. Ma olengi vaistlik ja intuitiivne. Teater on elus asi ja ma vaatlengi teda niimoodi. Või vabandan ma sellega mingit oma nõrka teooria baasi välja... Õnneks on "-ismide" inimesi piisavalt. Nüüd ma juba saan endale öelda, et minusugune võib ka olemas olla. Ma olen nõrk üldistaja. Mingite ühiskondlike tendentside puhul ma tajun toimuvat, aga olen kehv sõnastaja. Ilmselt mu fookus ei olegi seal. Selle jaoks on teised inimesed. On ka neid, kes näevadki teatrit ainult selle kaudu. Ilmselt mul on oma koht sellel pildil.
Ennast määratleda on kuidagi kummaline. Aastatega on muidugi vastutus tekkinud või süvenenud. Enne rääkisin põlvkondade vahetusest. Reaalselt võttes sa peadki ju hakkama järk-järgult tajuma, et oledki see vanem põlvkond, ehkki see ei jõua kohale. Mari Tarandil oli Raadiomajas naljaga pooleks lause, et ollakse "küla vanimad elanikud". Nüüd olen ise sinnamaale jõudnud. Mäletad juba nii palju, et pead hakkama kellelegi midagi tõlkima. See tekitab vastutuse, et peaksid järjepidevalt jäädvustama. Teisest küljest läheb see keerulisemaks, sest ei jõua igale poole. Võibolla ka ei taha kõikjale jõuda. Samas nagu tunned, et peaksid, ja küsitakse, kas sa meelega väldid. Peab jälgima, mida peegeldada, ja pigem siis sügavuti, mitte laiuti.
Ma ei ütle siira või võltsi tagasihoidlikkusega, et ma ei ole mitte keegi. Selle ma olen ületanud. Ma saan aru, et ma olengi Pille-Riin Purje...? Ei tea, must valgel kõlab see suureliselt, kohatult. Aga olen rõõmus, et ma teatrimaailma kuulun, sest ma tahan sellesse maailma kuuluda. Ma olen selle ise valinud. Pigem on küsimus selles, kas ma jõuan siia piisavalt panustada.
Ent ka päevalehe lühižanris kirjutamine on n-ö käe soojas hoidmine. Ehkki mulle meeldib rohkem kedagi portreteerida, ühte lavastust mitmeid kordi vaadata ja siis kirjutada. Eks vahetult esietendusejärgset kriitikat kirjutada kuulub ka ametioskuste hulka.
See oleks kõige hirmsam, kui mälu katkeb. Ka tegijate enda tasandil. Ma loodan, et see ei ole võimalik, aga teisest küljest jällegi on. Juba kuuled siit-sealt nendest, kes ongi unustatud, keda pole ka teles üles võetud, keda ei teatagi, ehkki selle eriala inimesed võiksid teada. Kuivõrd see kõik üldse on edasiantav? Seesama legendi tasand.
See ongi keeruline. Seesama asi, mida ma pidasin silmas pühendumisega: võibolla teater ei olegi ühiskonnas enam nii tähtis. Võibolla ma ka idealiseerin seda n-ö. vana teatrit, ma ei tea.
Valikuid on praegu rohkem. Ju siis pole mingit õigust hukka mõista. Ilmselt "andestamise" kategooria on üldse vale. Sisetundena võib ju olla mingi kibedus. Ma tooksin paralleeliks mõne andeka õppejõu, kes on selleks sündinud, kes selleks sobib, aga ükspäev enam loengusse ei tule... [---] Kas õpilastel on õigus olla kibestunud? Aga võibolla see võrdlus ei päde. Tippkirurg loobub opereerimast? Seesama talent või anne, mis on kusagilt ülalt antud... [---] Aga otsustamine peab ikka inimese enda sees toimuma. Ei ole võimalik oma asja vastutahtmist teha, sest siis ei ole sellel enam mingit tulemust. Aga sellise maksimalismiga võib jälle teist viisi kinni joosta. Kas elukutse on elu kutse, see on küsimus.
Ei, ei ole automaatselt nii: läks seriaali, nüüd on reetur! Oleneb, mida ja kuidas ta seal teeb. Ma olen seda näinud, et on ju võimalik hoida oma teemat, oma isiksust. See oleneb valikust, millega sa nõustud, millega ei nõustu.
Ma nüüd ei tea, kus me täpselt selle lemmiku-kriteeriumi paneme, sest mul on neid palju. Tõsi, päris kõik ei saa lemmikud olla. Aga kui on suisa keskpärane sari, siis tekib vastupidine efekt — nagu hane selga vesi. See ei saagi mind segada, kui ma sama inimest laval vaatan. Kuigi see oleks nagu paradoks. Aga on näitlejaid, kes muudavad isegi kahtlase väärtusega, totaka stsenaariumiga seriaalis oma rolli põnevaks. See on jällegi üks kolmas ja väga kihvt juhtum.
Ma ei oskagi midagi muud, asjalikku teha. Mul ei ole juhilube… Mul peaks olema mingi õmblejadiplom, sest me õppisime selleks keskkoolis, aga seda ma ka ei oska. Ses suhtes ei ole mul ka naiselikke oskusi, kuigi ma paar asja kudunud olen. See peaks siis midagi vaimlist olema… Ja ka töötanud olen ma teatriga piirnevates asutustes: Teatri- ja Muusikamuuseumis… Raadioteatris. Olen mõelnud, et võiksin kuskil arhiivis minevikku süstematiseerida. Kui ma Särevi muuseumis töötasin, siis tegelesin Andres Särevi fondiga. Mulle võibolla sobiks omaette nokitsemine, kus väga suhtlema ei pea. Midagi humanitaarset kindlasti, sest reaalainetega ei ole mul sõbralikku suhet.
Kui sa sihid sinnapoole, et äkki oleksid pere ja mees ja lapsed, siis ega see ei saa nüüd olla ohver. Ega teater seda seganud poleks. Mul on see usk, et inimese juurde tuleb ikka see, mida ta väga tahab. Hea küll, mitte üleloomulikud asjad, aga elulised asjad küll. Ju ma siis ikka ei ole seda päris tõeliselt tahtnud. Aga vähemalt seni ei ole ma seda ka ohvrina tunnetanud.
Päris seda usku, et ainult publikule kirjutada, vist siiski ei ole. Mul on tunne, et ma tahan seda, mis sünnib laval, peegeldada ikka tegijate jaoks. Mitmed praktikute poole pealt on mulle ka öelnud, et see peegeldus on oluline. Juba üsna varakult, kui olin veel algaja, sain ma sellist tagasisidet, mis on vist kirjutaja jaoks kõige olulisem üldse. See kontakt teatritegijatega... Ja kui sulle öeldakse, et sa oled millelegi pihta saanud. See ei tähenda ilmtingimata kiitust, vaid kas sa oled olnud samal lainel, kas sa peegeldad seda, mis kattub nende mõtetega, sisetundega. See on mind väga palju julgustanud. Teine asi on jäädvustamine. Ka raamatute puhul. See võiks ka olla mõlemale poolele. Et jääks alles see, mis ei ole määratud alles jääma. Aga ma tahan, et see oleks huvitav nii tegijatele kui publikule. Vähemalt ma loodan seda. Ja selle puhul on tagasidet olnud üldse mitte teatriinimeste poolt, vahel täiesti ootamatut. Kui on öeldud hea sõna, siis ma saan aru, et see ei olegi nii kitsas tsunfti asi.
On olnud ka vastupidiseid kogemusi, kui oma solvumist välja näidatakse. Kunagi noores eas põdesin ma seda ikka väga, tasapisi olen aru saanud, et see käib asja juurde. Isegi kui ma ütlen, et ma pole "kriitik", vaid "vaatleja", on teatav opositsioon olemas. See on paratamatu. Aga õnneks kuuleb ka häid sõnu. Mitte et ma tahaksin tsiteerida Valdeko Tobrot, et ainult esiuksest peaks teatris käima. Tegijate tagasiside on väga oluline, aga see eeldab, et sa nendega suhtleksid. Kuid ma pole kunagi ka selline olnud, kes seda väldiks. Mulle meeldiks, kui tehtaks palju rohkem arutelusid, koos praktikutega. Ma tean, et on kirjutajaid, kes ei tahakski tegijatega pärast tööd kohtuda.
Ma ei tea, kas need suhted peaksid olema "soojad" või "külmad", aga teoreetikul oleks tähtis teada, kuidas praktik mõtleb. Mida ta teeb, kuidas tunneb. Ma olen olnud proovides vähem, kui ma tahaksin. Aga alati on mul tunne, et see annab mulle juurde tohutult palju teadmist, mis elukutse see on ja kuidas lavastus sünnib.
Mõnikord, kui ma enda jaoks midagi väga viletsat näen, siis vihaga olen öelnud, et niimoodi oskaks minagi lavastada. Ei, ma vist tegelikult ikka lavastada ei tahaks. Kui sa oled näinud kõrvalt tulnute lavastusi — ega see ei ole nii avatud elukutse, et igaüks peaks lavastama. Kuid assistendi unistust ei ole ma veel maha matnud. Jälgida protsessi kohe päris algusest lõpuni. Kuid ma pole selleks ka aktiivselt samme astunud. Ja ega see ole igaühe puhul ka võimalik.
Varem olin teinud luulekavasid, kus polnud ka režissööri juures. Ja eks mulle on ka ette heidetud, et minu kuuldemängud on rohkem kirjanduslikud kompositsioonid. Mõned ongi, aga mitte kõik. Ma olen olnud erinevate režissööridega paari kuuldemängu salvestuse juures. See meeldib mulle samamoodi nagu teatriproovi jälgimine. Kui on võimalus seda näha, siis meeldib mulle näitleja tööprotsessis. Selle pealt tekkis tunne, et oleks põnev seda ka ise kogeda. Mul läks isegi küllalt kaua, sest mu esimene kuuldemäng oli 2001 [Tammsaare "Noored hinged"]. Ma olin juba terve igaviku Raadioteatris olnud ja kohutavalt julgust kogunud. Oli soov lemmiknäitlejaid raadios jäädvustada. Ma olen kõigisse oma kuuldemängudesse ka need näitlejad saanud, keda olen tahtnud. Võib-olla ma olen õiged valinudki?
Ma vist pelgan kaamerate maailma. Ma ei tunne ennast televisioonis esinedes kuigi turvaliselt. Raadio on kodusem ja võibolla ka edevusevabam. Ma olen kuuldemängude keskel nii kaua viibinud, peaaegu kogu arhiiv on mulle tuttav. Sealt ehk tekib ka see tunne, et kõik on alles. Isegi Paul Pinna hääl, Järvetist rääkimata. Hääle kaudu tean kõiki neid, kes on ammu läinud.
[Esimesest raamatust "Jüri Krjukov. Rolliportreed ja mälestuskillud", 2004:] Keeruline oli see, kuidas materjali organiseerida, kuidas sellest raamatut teha. Praegu ma muidugi näen, et seal on ka palju üleliigset. Praegu ma oskaksin sada lehekülge lühemalt teha, tookord ei osanud. Reet Neimar, kes oli heas mõttes karm toimetaja, ei võtnud neid lehekülgi millegipärast välja. Ehk on sinna see minu kui vaatleja teatriaeg ka sisse kirjutatud, mitte ainult Krjukovi aeg...
Krjukov oli ikkagi ainukordne juhtum. Ja see oli tingitud lihtsalt sellest, et 14-aastane koolitüdruk armus ühte näitlejasse. Trafaretne, kuigi teistpidi — arvan, et vähesed armumised kasvavad selliseks raamatuks välja. Ju need asjad langesid siis kokku, aga see oli hea õnn, et Krjukov osutus niisuguseks, kellest saigi tõeline näitleja. Ta oleks võinud ka olla ilus habemik, kes võinuks kujuneda lihtsalt menunäitlejaks.
Aga areng on ikkagi see, mis mind huvitab. See inimene ei saa olla näitlejana ühepäevaliblikas. Ma võin ju kellelegi kolmandale liiga teha, sest nagu ma ütlesin — kõiki ei jõua süvitsi vaadata. Ma arvan üldse, et olen vaistlik, mitte kuigi ratsionaalne inimene. Peab olema mingi vaimustumine, mille pinnalt see tekib. Üherollinäitleja tunnen ma ka praeguseks juba ära. Kuigi kedagi ei maksa pimesi maha kanda, nii prognoosimatuid üllatusi on olnud.
Olen püüdnud nüüdismuusikat jälgida. Näiteks Pärt Uusberg läheb mulle väga korda. Ja Tõnu Kõrvits. Kui hiljuti olid Arvo Pärdi juubelikontserdid, siis avastasin teda taas, uue hingamisena. Kui ammendamatu ta looming on. Kui keegi ütleb, et Arvo Pärt on depressiivne, siis sellest ma aru ei saa. Minu jaoks on see väga vabastav, helge ja avatud maailm.
Mulle meeldib endaga olla, endasse vaadata jalutades, looduses. Meeldib näiteks kalmistutel kõndida. See on ka üks võimalus kohtuda ühelt poolt arhitektuuri, teiselt poolt igavikuga. Või võimalusel käia muuseumides. Ma ei tea, miks, aga ei ole enam ammu reisinud, ma pean silmas muid riike, välismaad. Ei oskagi öelda, võibolla selle põhjuseks on see hullunud maailm. Õnneks olen ma ikka mõnes paigas käinud, aga praegu rohkem kujutlustes... Öeldakse, et vanemad inimesed hakkavad näppu mulda panema, aga see ei ole ka veel minuni jõudnud. Ja pole ka seda oma aeda. Endaga koos olemine on tähtis, sest ma pole üksinduse kartja. Pigem on nii, et ma vahel tunnen, et seda võiks rohkem olla.
Kivirähk kirjutas näidendi "Teatriparadiis". Cyrano de Bergeracist lähtuvalt kirjutasin kord, et näitemängude tegelased kohtuvad kuu peal... Needus oleks siis vist see, kui pead vaatama kõiki neid elu halvimaid lavastusi, ikka uuesti ja uuesti. See on siis sinu karistus. Aga äkki peitub ses õppetund, võimalus needki enda jaoks paremaks mõelda?
- Pille-Riin Purje, intervjuu: Erni Kask, "Vastab Pille-Riin Purje", Teater. Muusika. Kino, veebruar 2016

Artiklid

Kirglik tahe ja rõõm lavastust lugeda, hinnangute piiratust ületav huvi ja hasart tekib, kui dialoog lava ja vaataja vahel on vastastikune. Ent kuidas see tekib, on üpris ilmvõimatu defineerida.
Ma olen jätkuvalt seda usku, et nimelt roll psühholoogilises sõnateatris võimaldab näitlejale ja tema publikule niivõrd sügavat isiklikkust ja ehtsat kohalolu, et ükski teine teatrilaad seda naljalt asendada ei suuda.

Aga, ettevaatust... ses väites peitub juba vastanduse idu. Ja vastandused on igavad, on tühised. Välja arvatud see üks: hea, andekas, pühenduv looming versus leige tükitöö. See jääb kehtima igavesti.

Pille-Riin Purje, "Lavastuse väärtus ei olene sõnadest ega sõnatusest", ERR, 17.10.2022

"Lemmikute raamat"

Tsitaadid väljaandest: Pille-Riin Purje, "Lemmikute raamat. Kasteheinas põlvini - lõikeheinas põlvili", 2013.

1. märtsil 1984 kingib sõber Inna Grünfeldt mulle teatrikuu alguse puhul "Lemmikute raamatu": valge niidiga kokku köidetud peopesasuurused paberilehed, igale lehele kleebitud meesnäitleja pilt. Kuraditosin mustvalget fotot, välja lõigatud "Teatrimärkmikust 1975/76". Paar pilti on kinkija sokutanud lemmikute kilda õrritava huumoriga. Viimane leht on aga valge ja puhas. Kujutlus lisab tühjale lehele uued lemmikud. Sinna on sattunud ka näitlejaid, kes varem või hiljem muutuvad nähtamatuks. Loevad need tõelised, kes jäävad alatiseks. (lk 7)

Juhan Viiding (1948-1995), kelle päralt lehekülg "Lemmikute raamatus", esitab oma luuletust "Ma olen pannud segast...". Lõpuridade liginedes muutuvad poeetnäitleja plastika, miimika, intonatsioon irooniliseks, "... ei suuda teha korda ka seinakappisid!" lahutab Viiding teatraalselt käsi ja lisab liigutuse, millega nagu kompaks laeni kõrguvat kartoteegikastide virna. Puudutab luulekaustikut kui sõrmeotsteni sensitiivne snoob. Kuulutab peavärahtusega, hääles "kunstiinimese" võbelus: "ma oskan kasteheina vaid ära kaduda...". Muundub õhukeseks rohukõrreks. Laseb tuulel end lavalt minema kanda.

Ühtäkki ilmub veel kaks eesti luuletust. Hiljem taipan: kolmel luuletajal on tugev ühisosa teatriga.

Lydia Koidula "Kodu" ("Meil aiaäärne tänavas"): "Kus kasteheinas põlvini / me lapsed jooksime."

Paul-Eerik Rummo "Hamleti laulude" ärev refrään:

"Lõikehein, oh sõber, lõikehein. / Ning me kõrval seisab pilvesein."

See on see! Igikestev vastuolu teatrivaatleja hingeelus ja sotsiaalses rollis.

Teatrisaalis kustuv valgus: kojujõudja hingerahu - terav sisselõikav osadus.

Kastehein - lõikehein.

Kaitstus - kaitsetus.

Vaimustus - vastutus,

Kui kastehein enam ei paita ja lõikehein enam ei haava, kaob tasakaal. Siis on kadunud ka eneseusaldus ja sisim põhjendus, mille nimel teatrit peegeldada.

Ma ei usu, ei see aeg tuleb. (lk 8)

Jüri Krjukovi Ivanov seisatab lävel, lausub endamisi: "See... see pole see..." Ümiseb neid sõnu laulva sisemonoloogina. Ivanovi hajevil pilk viivleb kauguses, ometi on see vaade iseendasse. Ta näeb midagi tabamatut eemal, kuhu ise enam või veel ei pääse.

Aeg seiskub. (lk 13)

Mu raamaturiiulis on Tammsaarega kõrvuti Fjodor Dostojevski "Kogutud teosed" eesti keeles kirjastuselt "Loodus", 1939-1940, Avastasin 15 punakuldsete kaantega raamatut täiskomplektina müügis Rahvusraamatukogu antikvariaadis maikuus 2011. Tegin endale kingituse Dan Põldroosi raamatu ilmumise auks. Sari on väga heas korras, mitmel köitel koguni lehed lahti lõikamata. Eriline tunne on esimese lugejana avada paberinoaga 72 aastat vanu lehekülgi. Lahti lõigatud, küllap siis kaanest kaaneni läbi loetud, olid "Kuritöö ja karistus", "Idioot", "Vennad Karamazovid". (lk 15-16)

Korraga kuulen küsimust: "Mäletad, vennas, kuidas me sinuga naljapärast aja seisma panime? Nüüd on tõesti see aeg käes." Lause filmist "Nimed marmortahvlil", Ants Ahase (Indrek Sammul) kirjast nooremale vennale Henn Ahasele (Priit Võigemast). Ants on metsas vennale öelnud, et tal on "aja peale minek".

Nii "Nimed marmortahvlil" kui "Wargamäe Wabariik" osutavad, küll erinevas tonaalsuses, hetkedele, mil minnakse aja peale, rünnatakse aega tormijooksuga - aga aeg ründab tingimata vastu ja surelik inimlaps jääb aja hammasrataste vahele. (lk 17)

Teatrilavastus ja vaateaken? See pole see... Vaateaken demonstreerib kaupa, äratab tarbijainstinkti, kehutab ka passiivset imetlust või anti-imetlust. Teater ei tooda kaupu, ei peibuta välise dekoratiivsusega. Publik ei ole tarbija ega ole passiivne. Teater on dialoog, lava ja saali intensiivne ühislooming. (lk 17)

"Aeg ja perekond Conway" lavaruumis on 2. vaatuses, mis toimub peaaegu 20 aastat hiljem, tapeedil laik: mälestuse jälg ja jäljetus. Seal oli filminäitleja Buster Keatoni foto. Kes kord fotot vaadanud ja näinud, oskab ta sinna tagasi kujutleda. Ja aeg muutub suhteliseks. (lk 17)

Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osa XXXVII peatükis on laul jõekaldal nutvast tüdrukust. See laul hakkab noorukese Indreku meeltesse kinni. Laulul on kaks viisi. Andres laulab tütardele Liisile ja Maretile oma viisi, laulab kõrge kurguhäälega. Krõõda tütar Maret ütleb: "Isa, sinu viis on palju ilusam. See on tõesti nagu nutt jõe kaldal."

Isa Andres kostab: "See on mustlasetüdruku viis. Mina olin siis mõisas kärneri juures poisiks, kui mustlane oma tütre, ahvi ja leierkastiga sinna tuli."

Ma ei tea, kas Andrese kurguhäälne laul on kõlanud mõnes Vargamäe lavastuses.

Aga see on Andrese kohta nõnda ilmutuslik, et mul on tunne: kui Nüganen lavastaks "Tõe ja õiguse" I osa, oleks seal see laul sees. Mistahes kujul. Kuitahes kaudselt.

Aga ongi ju! On "Tõe ja õiguse" järgmistes osades, sest laul saab ilmutuslikuks Indrekule, kes hakkab aimama elu põhisaladust, südame igatsusi, nii et Indrek enesele ütleb: "See ongi see! See on just seesama!" Ehkki ei mõista veel seletada, mis see "see" on. (lk 21)

Komissarovi "Kolm õde" esietendus Ugala väikses saalis kevadel 1988, etendusi oli kõigest seitse, mina nägin vaid ühte.

Mu teatrivaatleja-elus oli veel viimaseid kuid see aeg, mil ma iga nähtud etendust ei fikseerinud. See hullus... Ei, öelgem ikka selgus, et isikliku teatrimälu hoidmiseks on mõttekas igast nähtud etendusest märkmeid teha, tabas mind augustis 1988. Uskumatult hilja! Varem kirjutasin süstemaatiliselt üles üht lemmiknäitlejat - tänu sellele sündis raamat Jüri Krjukovist.

Aastaks 2012 on ruudulisi märkmikke kogunenud üle üheksakümne. Neis kirjapandud lavastusi üle 2000, etendusi rohkem kui 4000. Need ongi mu mälualbumid, kirjalik tugi vaimusilmas nähtule. (lk 22)

Lavastuses "Pianoola ehk Mehhaaniline klaver" avaneb 2. vaatuses pilli sisemus kui mõraste hingekeelte rägastik. Olen kirjeldanud Madis Kalmeti Platonovi (dubleeris rolli Nüganeniga) ja Raivo Trassi Triletski stseeni: "Kuis ühtäkki lükatakse üks kätkev keel pendlina liikuma - siis saab sellest keerata silmuse, kuhu võiks pista pea - silmus omakorda käänatakse lõpmatuseks ehk külili kaheksaks [NB! Juba Tammsaare!] - lõpmatuse saab tõsta silmade ette maskiks, läbi mille vaadata maailma... Kui uperpallitavalt ligistikku on meeleheide ja lootus, enesepettus ja siirus, valu ja kergus..." ("Naerda pimeduses, vaikusele vastu". Õhtuleht, 30. oktoober 1995)

Ma pole kindel, kas mäng pillikeeltega hiljem lavastusse jäi või taandus. Igal juhul toimis kujundina pilli alasti sisikond. Elu kui mehhaaniline rutiin, ilma loojakäe puudutuseta. Hingekeelte heli: saagiv, vilisev, vihisev... Mis ometi peaks andma lootust, et ollakse veel elus. Hirm muutuda mehhaaniliseks klaveriks, mille keeltel saatus omasoodu klimberdab banaalseid viisikesi. (lk 23)

Klaveri purustamise õõvastav-groteskset performance'it näeme Köögertali pilgaris lavastuses "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.". Pilli alasti sisikond tundub hoopis räigem kui "Pianoolas". Silma torkab võrratu keha-ja vaimunõtkusega loodud väikeroll, Argo Aadli ajakirjanik Pilu. Stseen, kus Pilu püüab lõhutud klaveri küünlajalgades veel põlevatest küünaldest oma sigaretti läita. Pööraselt naljakas purjus-etüüd! Ajab naerma koguni Indrekut, olgu siis Paasi või Sammulit, kes sellal vaatlejana mängust kõrval. Ma vaatan lavastust kuuendat korda, novembris 2011, kui tabab välgusähvak "mille üle me naerame". Sünge kujund ju: purjus ajakirjanik, silmitsi omaenda mõttetusega, üritab võtta purustatud muusikariistalt suitsule tuld! (lk 23-24)

Kummaline - või hoopis loogiline? -, teatrilaval ei näi raha materiaalne. Kuidas "Tõe ja õiguse" IV osas Karin pillutab Paralepa (Andres Raag) antud rahad joovastuses laiali... Paberraha lend õhus tähistab raha ebatõelust, tühisust. Ja mündi kukkumine tähistab saatust.

Kui Indrek on kirjutanud Karinile tšeki ja jääb targutama vaese inimese rahast ja verest, viskab Karin tšeki tagasi sõnadega "on sul verd rohkem, siis anna seda".

Lavastuses on Indreku vastuseks randmed ette sirutada: žest tähistab noorusarmastust Ramilda vastu. Raha ja vere tähenduse moondumine ajas - nüüd on raha tugevam kui veri? Või ei päästa armastust, ei väära saatust enam ei raha ega veri? Tammsaare romaanis kordub motiiv "veri ja tuhatoos", see muudab vere triviaalseks, räpaseks nagu sigaretituha. Sama kurblõikav iroonia kui purjus ajakirjanik Pilu vibav suitsuots püüdmas katkise klaveri küljes värisevaid küünlaleeke. (lk 26)

Ühisosaks "Pianoolaga" on ka naer lavastuse "Aeg ja perekond Conway" epiloogis pimenevas toas, kui noored Conwayd veel lootusega tulevikule vastu naeravad. Noores naerus on hoopis teine helistik kui "Pianoola" finaali suletud ringi, elurutiini naerus. Ühtehoidmine saab oluliseks. Ainus võimalus: toetuda olevikule, olla koos lähedastega, tajuda kordumatut hetke.

Selles ongi teatrikunsti olemus - oleviku väärtustamises. (lk 27)

Ainult armastus on teatri mõõt - elu mõõt. (lk 29)

Tema kohta

Pille-Riin Purje mälestuste kaskaad, loomas seoseid, näitamas mõtte, teema sündi, selle arenemist, muutumist, küpsemist, viitamas-aimamas tulevikku. Jälle detailid, väikesed pildid, nagu Pille-Riin ise kurdab, häbenedes suure pildi puudumist. Asjata. Igatsus suure pildi järele viitab taas tulutule eksiarvamusele, et elul on mõte. Elu mõtte otsimine on nii mõnegi elu ära raisanud.

Pille-Riin, targa, hooliva, märkava inimese käes saab kildude kogumisest ja jagamisest imeline meelelahutus. Mõtlemine on lõbus. Ja me oleme siia ilma ju kutsutud lõbutsema. Pille-Riin, sa tõestad, et kultuur, ka kõrgkultuur, on lahe.

Mulle teadaolevatest vaba aja veetmise vormidest on elu parim meelelahutus.

Andrus Vaarik, cit. via: Pille-Riin Purje, "Lemmikute raamat. Kasteheinas põlvini - lõikeheinas põlvili", 2013, lk 33

Välislingid