Naabrinaine
Proosa
[muuda]- Kui Bernotiene mõne naabrinaisega krilli läheb, siis laob ta kohe välja, et too on niisugune ja naasugune. Ja kui vastaspool sellega just päri ei ole, siis seletab Bernotiene, et asi kindlam oleks, miks too on niisugune ja naasugune. Ning tirib päevavalgele, toob lagedale kõik naabrinaise patud, isegi säärased, millest tollel aimugi polnud.
- Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus", tlk Mihkel Loodus, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 202
- Naabrinaine käib iga päev meie juures. Joob kohvi ja räägib vanadest aegadest, mis on temas settinud nagu kohvipaks tassi põhjas. Ta valab seda sajandat korda üle. Mälestused on aina õhemad, aga ikka annab neist midagi keeta. Lapsele meeldib neid kuulata - nii õpib elu tundma. Ta teab juba: sõda on siis, kui asjad kaotavad aru.
- Bronka Nowicka, "Kahvel", rmt: "Anda kivile süüa", tlk Hendrik Lindepuu, 2017, lk 15