Bronka Nowicka

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Bronka Nowicka (sündinud 17. novembril 1974 Radomskos Poolas) on Poola luuletaja, režissöör ja stsenarist.


"Anda kivile süüa"[muuda]

Bronka Nowicka, "Anda kivile süüa", tlk Hendrik Lindepuu, 2017.


  • "Kui sa sööd," räägib kurbus, "pead meeles pidama, et närida ja neelata, üksnes seda.
Sest vaata, asi on selles, et juuksed kasvavad ilma sinu tagantutsitamiseta, hingad ja magad iseenesest, silmad teavad, mida teha, et kinni minna. Põhimõtteliselt ei ole sa endale mitte millegi jaoks vajalik."
  • lk 7


  • Soolast põlve lutsides teab laps: ainus asi, mis eraldab inimest maailmast, on nahk. Tänu sellele ei valgu inimene asjade mõõtmatusse laiali.
    • "Sukkpüksid", lk 8


  • Küsimata, kas ma tohin, võtan endale kammi. Küsimata, seega varastan, aga ma ei tunne häbi. Kammis on veel vanaisa. Ma võtan su endale, kamm, et mäletada.
    • "Kamm", lk 9


  • Surnud teevad tee magusaks vaid siis, kui pistame neile pihku lusika ja liigutame seda ise klaasis ringi. Suhkrukristallid kujutavad endast justkui tornaadot, tuulispea paneb teelehed karussellina tiirlema. Need keerlevad ikka veel, kui alustassile pandud lusikad on juba jahtunud.
  • Surnud ei pane end ise riidesse. Me teeme seda nende eest. Nii on ka kammimise, habemeajamise, juuksenõela pistmisega soengusse ja mansetinööpide kinnipanemisega. Ahjukütmisega ja vilistava teekannu pliidile panekuga.
Neil tuleb kingad ära viksida. Nende eest postmarke süljega niisutada ja saata kirju, mis ei ole meile määratud. Meistki peavad nad mõtlema meie endi mõtetega.
Vahel juhtub, et nad istuvad palava päikese all, kindad käes ja villastes mütsides. Või siis lumemütsides - kinnijäätunud jõe ääres, kuhu me nad möödunud kevadel unustasime.
  • "Teelusikas", lk 10


  • Ei taskusse pandud kastanid ega õunaraksust toodud õunad ei ole lapsele selliseks raskuseks kui kurbus. Kurbuse töö on tulla ja olla. Ülejäänu on inimese teha - kui ta selle üles korjab, siis nuumab kurbus end kui veeretatav lumepall. Kleepub iga mõtte külge.
  • Laps teab, kusagilt ta teab - ükski asi ei kuulu iseendale. Ei triip mesilase tagakehal, ei kanepinööri kiud ega langev puuleht. Nad on osa kõiksusest. Aga kuidas näha kõiksust, kui ümberringi on näha vaid asju ja iga asi tahab, et teda tundma õpitaks?
  • Laps teab: ta tahab kõike. Ta teab ka, et ta ei jõua selleni ilma et õpiks igat asja eraldi tundma. Sellist määratut hulka ei lase aga keegi käte- ja meelteveskist läbi. See on võimatu. Kurbusekera karjamaaks on jäine sõna "võimatu".
    • "Kivi", lk 11


  • Vanaema hoiab oma ema toas, mille uksest on alles vaid alumine pool. Ülemise lõikas ta ära, et näha, mida tema ema teeb. Alumise poole koos lukuga jättis alles. Keerab võtit lukuaugus, pistab võtme rinnahoidja vahele. Ei anna seda kellelegi. Mõni päästab selle nuhtluse veel maja peale.
Möödunud nädalal lasi vanaema ta korraks silmist: vaarema lõikus kardinad ribadeks, pistis tükksuhkrukoti ahju. Mõtles, et see on süsi - mõlemad ju kõvad. Pööras kapi pahupidi: otsis oma koolivormi põlle. Tahtis kooli minna. Ta on üheksakümneaastane, ei mäleta oma nime, aga koolipõlle, mis selja pealt risti kinni käis, seda loomulikult. Kui teda luku taga ei hoia, keerab kõik pea peale.
  • Vanaema ei jäta kõike kus seda ja teist. Ei lase liha kõrbema. Kui katuse all on hullumaja, siis peab ülejäänu olema normaalne. Korralik lõunasöök kuulub selle ülejäänu hulka.
  • "Ma suren ära, kui sa mulle hästi maksad," ütleb igivana imik.
Vanaema toob kotikesega nööpe. Ta puistab need põrandale.
"Kas piisab?"
"Kust ma tean? Ma pean üle lugema."
Ma istun vaaremaga põrandal. Loeme sõrmedel nööpe üle.
"Kas sa oled näinud kunagi nii palju raha?" küsib ta.
Kui ta ei märka, torkan nööpe kingade sisse, särgi alla, pistan suhu ja neelan alla. Olgu neid vähem. Et ei jätkuks surma jaoks.
  • "Nööbid", lk 13


  • "Kuidas teil täna on läinud, proua nukk? Kas torti?"
Tort on plastiliinist. Tort valetab, aga sellest hoolimata pannakse lauale. Siis vajutatakse väikse noaga peale ja seejärel pannakse kummi sisse vajutatud nukusuhu, mis on punase lakiga üle võõbatud.
  • "Udusulg", lk 14


  • Naabrinaine käib iga päev meie juures. Joob kohvi ja räägib vanadest aegadest, mis on temas settinud nagu kohvipaks tassi põhjas. Ta valab seda sajandat korda üle. Mälestused on aina õhemad, aga ikka annab neist midagi keeta. Lapsele meeldib neid kuulata - nii õpib elu tundma. Ta teab juba: sõda on siis, kui asjad kaotavad aru.
    • "Kahvel", lk 15


  • Naised, enne kui asuvad pikka poesabasse, panevad lapsed aknalauale istuma. Karnis on suured aknad, millelt kukub kärbseid. Nad kukuvad klaasilt ülesöömise ja vanaduse tõttu. Ning siis on need aknalaual ja kuivavad. Kärbestega annab mõndagi ette võtta. Nendest läikivate tiibadega kärbestest saab teha kaelakeed nagu pärlitest. Prisketega sihtida kiitsukesi, lükata neid põrandale. Mul on neid terve pihutäis. Naised nokivad neid oma pilguga, tahavad minult kärbseid pihust võtta.
    • "Aknalaud", lk 16


  • Ema peseb kastrulit, isa pilk on veejoal, mis tekitab kraanikausi põhjal keerise. Isa on veejoale kade, et see saab lahkuda kodust. Temagi tahaks kaduda äravooluavasse, ta näeb end ujumas soojas kraanikausis äsja kurnatud makaronide seas, küüntega kinni õunas. Aga rasvases kraanikausis ei ole midagi peale vee. Veest ei saa kinni võtta.
    • "Kraanikauss", lk 17


  • Laps muretseb, sest ta ei oska kivile süüa anda. Mitte sellepärast, et ta ei leia kivi suud. Laps teab, et kivi on tervenisti suu. Ta ei tea, mida kivile pakkuda, et see tahaks süüa.
  • Laps küsib siis nõelapatja. Mis kunagi oli nõelapadi, aga nüüd vedeleb tühja ja läbitorgatuna, see pole enam kellegi padi. Öösel, kui on pime, paneb laps kivi selle peale. Annab kivile saiakääru. Ise heidab kõrvale. Ootab.
Valge ja pehme sai on ainus asi, mis helendab. Laps teab, kusagilt ta teab, et öö on raske, see rõhub igat asja: kivisütt ämbris, nööpi, niiti ja silmalaugu. Ööl on kaalud. Saiakäär helendab endiselt muutumatult.
  • Laps ei saa uinuda. Ta kardab, et ei märka, kui kivi ära sureb. Ja siis võtab ta surnu kätte, räägib surnuga, lamab voodis koos surnuga. Ta kardab, et kivi sureb, sest see ei söö midagi.
  • "Ema?"
Ei tohi äratada ema, kelle peale on öö pannud oma kaaluvihid.
  • "Nõelapadi", lk 18