Ülik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • "Minu isa suri, viis endaga hauda kaasa ka ülikunime. Mina olen nüüd lihtne talupoeg," räägib Matas Šimonis otsekui ennast õigustades.
"Ka talupojad on inimesed," ütleb Ašpurvis.
"Tõsi, ei vaidle vastu, kuid valus on jätta oma kodupaik võõrastele, lahkuda kallitest haudadest aias, Isra jõest, eelkõige aga Šimoniste lossitornist. Nüüd aga... jah... mis nüüd?"
"Nüüd on vaja unustada kõik, mis on olnud, ning alustada uut elu. Ja mitte kui ülik, selliseid me siin ei tunne, seda sõna kuuldes vangutaksid talupojad ainult pead ja võib-olla veel naeraksidki. Jah, mitte kui ülik, vaid kui talupoeg." (lk 35)
  • "Kuid sa oled ju ülik," meenutas Gerda pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades.
"Meie, leedulased, oleme kõik ülikud, isegi siis, kui käime kerjakotiga. Mõisat mul sulle pakkuda ei ole, tüdruk, minu maja tuleb savist. Tahad sa selles perenaiseks hakata?"
"Kui ma ei tahaks, siis ma ei seisaks siin," vastas Gerda. (lk 44)
  • Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977