Ülik
Ilme
Proosa
[muuda]- "Minu isa suri, viis endaga hauda kaasa ka ülikunime. Mina olen nüüd lihtne talupoeg," räägib Matas Šimonis otsekui ennast õigustades.
- "Ka talupojad on inimesed," ütleb Ašpurvis.
- "Tõsi, ei vaidle vastu, kuid valus on jätta oma kodupaik võõrastele, lahkuda kallitest haudadest aias, Isra jõest, eelkõige aga Šimoniste lossitornist. Nüüd aga... jah... mis nüüd?"
- "Nüüd on vaja unustada kõik, mis on olnud, ning alustada uut elu. Ja mitte kui ülik, selliseid me siin ei tunne, seda sõna kuuldes vangutaksid talupojad ainult pead ja võib-olla veel naeraksidki. Jah, mitte kui ülik, vaid kui talupoeg." (lk 35)
- "Kuid sa oled ju ülik," meenutas Gerda pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades.
- "Meie, leedulased, oleme kõik ülikud, isegi siis, kui käime kerjakotiga. Mõisat mul sulle pakkuda ei ole, tüdruk, minu maja tuleb savist. Tahad sa selles perenaiseks hakata?"
- "Kui ma ei tahaks, siis ma ei seisaks siin," vastas Gerda. (lk 44)
- Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977