Päikesekiir

Allikas: Vikitsitaadid
Bertha Wegmann, "Interjöör õmbleva naisega" (1891)

Päikesekiir on päikesevalguse väikseim võimalik ühemõõtmeline osa.

Proosa[muuda]

  • Päikesekiired heidavad oma võrgu liivasesse merepõhja, kajastades kuldraha, sireeninaeru ja väikeste laste varbajälgi.

Luule[muuda]

All pealisookeani kõuemüha
ja taarnate, kus sügaviku piir,
iidammu segamatult magab üha
und nägemata Kraken: päiksekiir
ta mustast kogust kohkub; tema üle
hiidkäsnad aastatuhandeid on luhand;
polüübid koopaist haarmetega uhand
on värelema suikvel vetesüle -
need haiglasesse valgusse kui vinnal
end puurivad.

  • Alfred Tennyson, "Kraken", tlk Märt Väljataga, rmt: Väike inglise luule antoloogia, 2018, lk 168


Nagu ütleks: "Ärge vigu tehke,
üksnes veatu töö on selge viis!"
Ja ta silmad naerukil ja pehmed,
kuuekaelusel üks päiksekiir.

  • Helgi Muller, "Koolinõunik Ernst Enno", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 9


Haarasin kinni päeva turjast,
hallikast uduvammusest.
Päikesekiired
ma pihku võtsin,
nende najal ma astusin.

  • Helgi Muller, "*Haarasin kinni päeva turjast", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 17


Igal mehel noorik randa maha jäi,
igaühel kallis paadi vastas käib.

Aga harva näen ma oma päiksekiirt,
tema on ju tähtis, karjabrigadir.

Küll ta kaunis on, kuid kibe nagu sool.
Ütleb - sina merest kehva kala tood.

Rohkem kasu toovad minu kirjakud
kui su lahjad tursad, lestad-kõversuud.

Kirjandus[muuda]