Mine sisu juurde

Henriëtte van Eyk

Allikas: Vikitsitaadid
Henriette Van Eyk 1959.

Henriëtta Catharina Maria van Eyk (kirjanikunimega Henriëtte van Eyk; 15. veebruar 1897, Amsterdam – 21 november 1980, Amsterdam) oli Hollandi kirjanik.


"Gabriel"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Henriette van Eyk, "Gabriel: Ühe kõhna mehikese elulugu", tlk Rein Sepp ja V. Kruuspere, 1960, LR nr 31 ja 32.


  • Oli kord süütu õbluke päikesekiir, kes ühel soojal kevadpäeval tahtis esimest korda maa peale minna.
Ta oli taevaaias päevast päeva pidanud oma järjekorda ootama ja nüüd oligi asi nii kaugel, vähem alt peaaegu nii kaugel. Ta istus puutüve-pingil ja vaatas veel korra nõlvuvale aasale alla, viljaväljadele, kus ta oli üles kasvanud. Terve taevaaed oli õites, aina pojengipõõsad ja kuldvihmad ning sinivihmad. Pilvedele, mis mööda sõudsid, olid ehitatud kristallist teemajakesed. Kõikjal oli muusikat ja soojust ja valgust. Gaasist sündinud vesikiil hõljus sinise tiigi kohal. Õhk väreles. Rändlindude parv, tagasi pöördumas põhja, puhkas suure hõbedaste lehtedega puu okstel.
Taevaaed oli kohutavalt ilus ja särav, aga kõige säravamad olid viljaväljad teispool nõlvuvat aasa.
Viljapead taevaaias on kullast kollased, ja kui nad on küllalt sirgunud ja küpsenud, tuleb päike lillekääridega, lõikab nad ära ja nad saavad päikesekiirteks: väikesteks erkudeks sätendavateks teravate õlanukkidega olevusteks. Alati leidub hulganisti pisikesi päikesekiiri. Nad kihavad lillepeenarde vahel, nad hüppavad ja mängivad ning jätavad enda järel õhku hiilgama kullatolmuse triibu. Ja nad kõik tahavad väga kiiresti täiskasvanuks saada, et päev läbi suurte päikesekiirtena maa peale minna. Aga igaüks neist peab oma korra ära ootama. Noor päikesekiir, kes sel hommikul minna tahtis, säras ja õhetas ootusärevusest.
"Ma ju näen hea välja, mis?" hüüdis ta ühele vanale surnud taevakehale, kes tema taga kui tardunud kivikuju kaljumüüril istus.
Taevakeha pomises midagi arusaamatut. (lk 5, jutustuse algus)
  • Päikesel on nii kohutavalt palju asju ees, et tal õigupoolest iialgi aega üle ei jää tualetti teha. Päev otsa jookseb ta ringi oranžis siidkimonos, millele on haigrud peale tikitud ja kirsiõied. Ta on paks, heasüdamlik, särava näoga naine ning ta on hirmuäratavalt palju õppinud, mille tõttu ta nüüd kõike teab, ning seda tuleb väga harva ette. Ta peab sekretäri, kellega ta kogu päeva koos töötab; ja käib isegi kuuldus ringi, et sekretär päikesele väga meeldivat. "Aga mis sest siis on!" ütleb päike. "Miks ei võiks ma endale lubada, et mulle keegi meeldib? Ma ei jäta sellepärast veel oma tööd lohakile ning mu lapsed saavad erakordselt hea kasvatuse, see tähendab, ma jätan nad kõik saatuse hooleks, mis ongi kõige täiuslikum kasvatus, mida suudetakse anda." (lk 6)
  • Siis sattus teele torn ja päikesekiir mõtles: "Seda ma pean nägema," sest kõik päikesekiired saavad ikka kõigepealt tornitippudelt näpunäiteid, kuidas maad vaadelda ja mitte aina mõtlematult edasi kihutada, nii et sul on küll selge, kus sa oled, kuid sa ei tea, kuhu satud." "Enne pea aru, kui algad," oli öelnud päike ning jutustanud liigutava loo päikesekiirest, kelle torn oma saapa külge lappis, ja kuidas muna tahtis targem olla kui kana. Too õnnetu päikesekiir oli ülepeakaela jäätisekärusse kukkunud, kus ta kõik vahvlid purustas, mõistuse kaotas ja roosas maasikajäätise loigus enese ära uputas. See draama oli tollal olnud suure jahmatuse põhjuseks ja kõik päikesekiired olid leinamärgiks nädal otsa parema kõrva küljes musta lindikest kandnud, ja kuigi see juhtus väga ammu tagasi, jutustas päike seda lugu igal aastal uuesti noortele päikesekiirtele, ja sellal valitses vaikus taevakojas ja sellal sadas vihma maa peal.
Niisiis: tornitipp! (lk 6)
  • August vahtis välja hiir.
"Minu lugupidamine," ütles hiir. "Ma peaaegu ehmusin. Vähemalt ma mõtlesin, et siin on midagi lahti."
"Ei," lausus päikesekiir. "Oh ei, siin ei ole midagi lahti."
"Soo," ütles hiir (kelle nimi oli Rudolf), "miks te seda siis kohe ei öelnud? Annate niisama palju valgust kui puhkenud tuli. Peaksite häbenema. Mu abikaasa puges hirmu pärast tapeedi vahele. Kas olete siin inkognito?"
"Ei," vastas päikesekiir. "Olen siin ülesannetega. Mul on missioon."
"Mis sorti missioon?" päris hiir.
"Õilis," vastas päikesekiir. "Teie seda ei mõista. Mina Olen Maa Peale Tulnud, Et Valgust Levitada (kuni kella poole kuueni)."
"Kas võtate selle omast peast?" küsis Rudolf.
"Ei," ütles päikesekiir. "Niisuguseid asju ei võeta kunagi omast peast. See on päikese käest." (lk 7)
  • Siis tuli hiirele hea mõte.
"Te võite petta," ütles ta. "Tõde on hea, aga tõtt ei maksa alati rääkida."
"Kohe nõus," ütles päikesekiir.
Ühiselt koostasid nad plaani.
Päikesekiir kingib kogu oma valguse hiirele, aga päikesele tuleb öelda, et ta sellega suures vaikses katedraalis käis ("Ärge unustage eelkõige jutustada, et see oli vaikne," seletas hiir. "Niisugused asjad tugevdavad muljet."), et ta läbi kirikuakna paistis ja siniseid ning rohelisi laike laulvate kooripoiste särkidele tantsima pani, et ta pühitsetud vee vaagna temperatuuri normaalsest kõrgemale tõstis, et ta hauakividele natuke lõbu pakkus, et ta pühapiltidele oreoolikeisi joonistas ning lõpuks kõik selle, mis veel järel oli, peaaltarile jättis.
Mõlemad mõistsid teineteist suurepäraselt. (lk 8)
  • Konservikarbid seisid pikas reas riiulil. Ei ole taktitundeline asetada konservikarpe toidukappi, kui on teada, et seda külastavad sageli hiired.
Ometi oli enamik konservikarpe Rudolfi põhiliselt külmaks jätnud, kuna ta oli lugenud etikette ja teadis, et nad sisaldasid vaid ananassi, õunamoosi ja Kalifornia siirupit.
Aga üks toos oli säärane, mis nagu hiilgav sammas teiste karpide seast esile kerkis, ja Rudolf oleks poole oma sabast ära andnud, et seda toosi lahti närida.
Selles oli Sulatatud Rasv.
Rudolfil oli üksainus igatsus, üksainus ideaal, ja see oli: süüa Sulatatud Rasva. (lk 8)
  • Päikesel aga olid head silmad ning ta ütles: "Mis seal rennis lebab?" Ning ta saatis päikesepiste luurele ja sai teada kogu loo, ja kui ta kogu loo oli teada saanud, läks ta vihast punaseks, mis oli haruldane loodusnähtus. Ja kõik astroloogid vahtisid ainiti läbi pikkade teleskoopide taevasse ning inimesed läksid hirmu pärast kirikusse, aga päikesekiir ei märganud seda, sest tema magas. Poole kuue ajal ärkas ta, vaatas taevasse ja märkas, et midagi on viltu.
"Ei,» ütles päike, "siia ei tarvitse sul esialgu enam tagasi tulla. Su käitumine on liiderlik. Sa oled kõik läbi löönud ja sa pole midagi saavutanud, ja see on hullemast hullem!" Ja kuna ta kadus vaateväljalt korstnate taha, lõikas ta läbi nähtamatud heeliumtraadikesed, millega päikesekiir oli taevaaia balustraadi külge kinnitatud ja millega teda muidu oleks pimeduse saabumisel üles vinnatud.
See oli lõplik. (lk 9)
  • Siis langes päikesekiir põlvili ja ulus, sest ta ei olnud veel iialgi kuud näinud, ja ta arvas, et see võib vaid päike olla, kes on surnud ja kes nüüd tagasi tuleb, et kõike talle veel kord ette heita.
"Armas, vaene päike," luksus kiir. "Anna andeks!"
"Ära lorise," ütles kuu. "Ma ei ole päike, olen kuu. Mina ei saa endast kellelegi midagi anda, isegi mitte andestust. Mine tuppa. Muile on kompromiteeriv sinuga kahekesi olla." (lk 9-10)
  • "Kuidas see niimoodi juhtus?" päris Rudolf kaastundlikult; ja päikesekiir jutustas talle läbilõigatud heeliumtraatidest ja ütles, et tema arvates oli see just sellest tingitud, mispeale Rudolf lausus, et temagi mõtleb nii ning et ta on juba varem kuulnud, kuidas patule järgnevat karistus. "Ja rasv oli patt," ütles ta, "kuid ma pole ennast veel kunagi nii hästi tundnud."
"Jah," lausus päikesekiir vagalt, "patule järgneb karistus."
"Ja karistusele järgneb omakorda patt," vastas Rudolf aukartlikult. "Me võime selle ees ainult pea langetada.»
"Aamen," ütles päikesekiir.
"Kümme," teatas äratuskell. (lk 10)
  • Päikesekiir rääkis, et tal oli isa olnud ühe elektripirnivabriku poeg. Ja ema oli olnud ühe teise elektripirnivabriku tütar. Ja kui nad abiellusid, olid nad mõlemad saanud elektripirnivabriku pulmakingiks ja nii polnud nad kogu oma elu jooksul muud näinud kui elektripirne. Nad olid üles kasvanud elektripirnide vahel, nad elasid elektripirnide hulgas ja elektripirnide jaoks. Elektripirnid, elektripirnid ja veel kord elektripirnid...
"Mida jumala pärast peaksin ma veel rääkima!" ohkas ta oma trikookeses.
"See läheb juba suurepäraselt," piiksus Rudolf tuhvli tagant. "Ütelge, et olete sündinud."
"Oo jaa," ütles kiir. "Ma sündisin."
"Ah, kui kena," lausus preili.
"Jah," ütles kiir, "aga häda oli selles, et ma sarnanesin rohkem elektripirniga kui inimesega. See oli täiesti ebatavaline. Seda ei peetud sündsaks. Ma olin midagi niisugust nagu viie jalaga lammas."
Preili noogutas.
"Igatahes käisin ma oma vanematele närvidele," ütles kiir, "ja seepärast saatsid nad mind välismaale, mis ühtlasi mu keeleoskusele kasuks tuli. Ma muutusin tõepoolest kombekaks, isegi natuke normaalseks. Ainult et ma ikka veel endast pisut valgust levitasin, ja praegugi on mul sellest midagi alles jäänud. Ja nüüd olen ma täiskasvanud. Repatrieerusin, kuid ma ei taha, et mu armsaid vanemaid taga räägitakse. Tahan pigem kaduda nende elust kui nende juurde tagasi minna. Kõigepealt õpin selgeks ameti ja seejärel kavatsen kõrgustikupäikesena leiba teenida. Mu nimi on Gabriel." (lk 10-11)
  • Kell kolm peatus laulev takso trepisammastiku ees ja keegi frakis härra asetati ettevaatlikult marmorlõvide vahele. Taksos, ühe kokkupandud silindriga härra põlvedel istus daam, kes oli rõivastatud peamiselt valgesse rebasesse. Kokkupandud silindriga härra karjus laulda mingit ilma viisita laulukest ja takso sõitis aeglaselt minema.
"Ma tahan kaasa minna," hüüdis frakis härra. "Laske mind lahti!" Ning ta katsus toetuda oma jalutuskepile, mida tal polnudki.
Öövaht keeras laternas tule suuremaks. "Ma aitan teid, parun," ütles ta aupaklikult.
Üheskoos leidsid nad lukuaugu üles. (lk 12)
  • Siis osutas öövaht Gabrielile ja sõnas: "See on teie vend," ja parun ütles: "Oo, väga meeldiv," ning ta laskis Gabrieli sisse, ja Gabriel küsis, kas ta tohib tema kirju avada, ja parun vaatas talle otsa ning hüüdis: "Mõrv!" ja kukkus teadvusetult vastu treppi; ja siis tuli teener raudkangiga ja teine teener püssiga ja paruni vana lapsehoidja tuli ning pillas elektritriikraua maha ja paruni naine tuli lehvivas negližees ja kustutas koridoris tule, ja siis arvas Gabriel tundvat atmosfääris midagi vaenulikku ning põgenes läbi tagaukse ning üle kolme õue kasarmu juurde, kus otsiti vabatahtlikke isamaa kaitsmiseks, ja Gabriel ütles, et ehkki ta hästi ei tea, mis see isamaa on, tahab ta seda kaitsta kuni viimse veretilgani, ja siis anti talle paeltega vormikuub ning temast sai seersant. (lk 12-13)