Tursk
(Ümber suunatud leheküljelt Tursad)
Tursk ehk kabeljoo (Gadus morhua) on tursklaste sugukonda kuuluv kalaliik.
Luule
[muuda]Igal mehel noorik randa maha jäi,
igaühel kallis paadi vastas käib.
Aga harva näen ma oma päiksekiirt,
tema on ju tähtis, karjabrigadir.
Küll ta kaunis on, kuid kibe nagu sool.
Ütleb - sina merest kehva kala tood.
Rohkem kasu toovad minu kirjakud
kui su lahjad tursad, lestad-kõversuud.
- Debora Vaarandi, "Uus paat", rmt: "Kogutud teosed I", 2009, lk 171
Proosa
[muuda]- On küll kurb satiire kirjutada, kuid mida muud siis teha, kui ei olda tursakala? Kõik, mida me näeme ja kuuleme, on ju satiir. Kui miski tundub satiirina, siis tuleb satiire hõikuda. Iga maailmale heidetud pilk on tulvil sapist satiiri. Võib-olla ainult minu meelest. "Difficile est" — ütlevad antiikrahvad. (lk 56)
- Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. LR 2005, nr 13-14
- "Oi, kui täis mu kõht on!" lausus Kalle, kui punased roosid olid silmist kadunud ja ta oli hävitanud neljanda kukli.
- "Sul pole minu vastu veel midagi!" kostis Anders ja patsutas kõhu pihta. "Aga see on hea, meil on täna lõunaks keedetud tursk."
- "Kalast lähevad inimesed intelligentseks," tuletas Eva-Lotta meelde. "Anders, sina peaksid küll rohkem keedetud turska sööma."
- "Vaevalt küll," arvas Anders. "Kõigepealt tahan ma täpselt teada, kui intelligentseks ma muutun ja kui palju ma selleks pean kala sööma."
- "See oleneb ju pisut ka sellest, kui intelligentne keegi juba on, kes asja ette võtab," tähendas Kalle. "Üks paras väike valaskala nädalas oleks sulle päris asjaks, Anders." (lk 235)
- Nad pidid juba Andersi otsinguile asuma, kui ta lõpuks tuli. Ta ei jooksnud, vaid astus tasakesi ja oli näost kummaliselt kahvatu.
- "Kui vilets sa välja näed!" imestas Eva-Lotta. "Kas sa oled ehk samasugune päikesepiste ohver, nagu ajalehes kujutatakse?"
- "Ma olen keedetud tursa ohver," vastas Anders. "Ma ei seedi üldse kala, ma olen seda ei tea kui mitu korda emale öelnud. Nüüd on see siis tõestatud."
- "Kuidas?" küsis Kalle.
- "Ma oksendasin öö otsa. Muudkui voodisse ja jälle voodist välja!" (lk 245)
- Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu". Tõlkinud Vladimir Beekman, rmt: A. Lindgren, "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist", 2009
- Ma ole Mardi Riste. Kas nüüd tulli meele? Tulli. Ma ole ju teil köin küll ja küll, siis sa ollid pisike kut pussipea, aga tursad ollid siis suured. Alla viite naela mitte kalaks es loetagi. Aga nüüd on tursad pisiksed, silgu selja taha kaob ää, saba peenike kut pastlanõel, paljas ing ja imetemp. Seda õiged turssa, mis Kerenskiks üüti, põle meie mere sees mitte änam.
- Juhan Smuul, "Mardi Riste" kogumikust "Muhu monoloogid. Polkovniku lesk" (1968), lk 7
