Õhuloss

Proosa

Ma mõtlen, et kui juba midagi õhku ehitada, siis pigem losse kui kaardimajakesi.
Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 32

Missuguseid õnnelikke tunde veetsime Maryga kamina ees näputööd tehes, kanarbikunõlvadel uidates, jõudehetkedel leinakase varjus istudes (mis oli meie aia ainus suurem puu) meie pere õnnelikust tulevikust unistades — mida kõike tahtsime teha, näha ja osta; rajasime oma õhulossid kujuteldavale rikkusele, mis auväärse kaupmehe plaanide õnnestumise korral meile sülle pidi kukkuma. Isa polnud meist põrmugi etem, ainult et tema ei olnud nii tõsimeelne: oma helgete lootuste ja rõõmsate unistuste väljendamiseks viskas ta mõnusat nalja ja pildus vaimukusi, mis minu meelest olid äärmiselt teravmeelsed ja toredad. Ema naeris heameelest, nähes, et isa on nii lootusrikas ja õnnelik ometi kartis ta, et isa lootused on ehk liiga suured. Kord kuulsin, kuidas ema toast väljudes sosistas: "Jumal, ära lase tal pettuda! Ma ei tea, kuidas ta selle üle elaks."

Pettuda isal tuli, ja kibedasti. Nagu kõuekärgatus saabus teade, et laev meie varaga on karile sõitnud, läinud põhja koos lastiga, paljude meeskonnaliikmete ja õnnetu kaupmehe endaga. Minul oli kahju kaupmehest, kahju meie kokkuvarisenud õhulossidest, ent nooruse paindlikkusega sain ma peagi vapustusest üle.

Anne Brontë, "Agnes Grey" (1847) tlk Ragne Kepler ja Anne Lange, 1998, lk 7-8

... nii oli ka meie armastatud, kuid kaitsetu Rebecca otsustanud teha kõik, mis ta võimuses, et leida endale abikaasa, kes oli temale veel vajalikumgi kui ta sõbratarile. Tal oli elav fantaasia; ka oli ta lugenud "Tuhandet ja üht ööd" ja Guthrie "Geograafiat"; niisiis pole imestada, et ta lõunaks ümber riietudes — pärast seda kui oli Amelialt küsinud, kas ta vend on väga rikas — oli endale juba püstitanud hunnituima õhulossi, milles ta oli käskijannaks, abikaasaga kuskil tagaplaanil (ta polnud Josephit veel näinud, mistõttu selle kuju polnud kuigi selgepiirdeline); oli end ehtinud lugematute sallide, turbanite ja teemantkaelakeedega ja Sinihabeme-marsi helide saatel istunud elevandile, et sooritada pidulik visiit suurmogulile. Hurmavad Alnašari õhulossid! teid ehitada on nooruse õnnelik eesõigus, ja küllap veel paljud noored unistajad peale Rebecca Sharpi on andunud neile õnnestavaile unelmaile!
- William Makepeace Thackeray, "Edevuse laat". Tõlkinud H. Allikas, 1959, lk 34

Fantaasia ei ehita mitte õhulosse, vaid barakkidest õhulosse.
- Karl Kraus, "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Krista Läänemets. LR nr 31, 1999, lk 60

Asi ise oli nõnda: ta läks esimese mehe juurest ära, ta läks teise mehe juurest ära, ta reisis uuesti oma esimese mehega, ta jättis selle üksinda surema. Ta kaotas esimese lapse "ajaloole" ja teise lapse "komplikatsioonidesse" (ma ei paku kummalgi puhul isiklikku hinnangut), ta kujutas ette, et suudab oma koormast lahti saada, ja tuli Boca Grandesse kui huvireisija.

Una turista. Nii ta väitis. Tegelikult ei tulnud ta siia siiski mitte huvireisile, vaid mõneks ajaks elama, aga ise ta seda vahet ei teinud.

Ta ei teinud paljude eri asjade vahel vahet.

Ta ehitas õhulosse.

Ta suri lootust kaotamata. Ja ongi kokkuvõttes kõik. Nii et tema lugu te teate. Loomulikult kuuluvad ka selle loo juurde süüd pehmendavad asjaolud, ilmastik, lagunenud kõnniteed ja valuvaigistid, aga need ainult elavate tarvis.

Joan Didion, "Meie ühised palved". Tõlkinud Enn Soosaar. LR 30-32, 1982, lk 5

Linn on ise nagu üksainus hiiglaslik kullakang. Mida on rahale tagatiseks vaja? Selleks on vaja ainult linna. Linn ütleb, et dollar on väärt dollari.

See oli kujutelm, õhuloss, kuid õhulosse oskas Niiske hästi müüa. Ja kui piisav hulk inimesi on õhulossi ostnud, ei taha keegi enam uskuda, et seda pole olemas.

Terry Pratchett, "Rahategu", tlk Allan Eichenbaum, 2010, lk 107

Sina ei pea õhulosse ehitama.

Sina ei pea püüdma siili paljaste kätega.

Sina ei pea sõitma nagu ilma ohjadeta.

Sina ei pea end laskma ära võluda petlikest lootustest.

Mõistusega inimesed teevad kõike tasa ja targu. Mõistus taevas, nina tuhas. Mõistus merel, tagumik seina ääres. Mõistus, mõistus, tule koju. Kel mõistust, sel muresid.

Nora Ikstena, "Neitsi õpetus". Tõlkinud Kalev Kalkun. LR 2011, nr 13-14, lk 38

Luule

Ning ükskord need lapsed lähevad
jalas uued kalossid
ja pleekinud koolimütside all
vägevad õhulossid

Paul-Eerik Rummo, "Vana harmoonium" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 13