Samuel Taylor Coleridge

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Coleridge)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Samuel Taylor Coleridge. Portree autor Pieter van Dyke (1795).

Samuel Taylor Coleridge (21. oktoober 1772 – 25. juuli 1834) oli inglise luuletaja, romantik, kirjanduskriitik ning filosoof, kes koos oma sõbra William Wordsworthiga oli romantilise liikumise asutaja Inglismaal ja üks Järvepoeetidest.


Nii, nad on läind ja ma pean maha jääma,
see pärnalehtla vanglaks! Ilma jään
ilust ja tunnetest, mis võiksid olla
head mäletada siis, kui nägemise
on aastad viinud!
...
Aegamisi,
ah Päike, vaju läände künka taha!
Ta längus kiirtes helgi, kanarbik,
purpurselt! Pilved, loitke uhkemalt!
Kuldpaistes elustuge, kauged salud!
Ja sütti ookean! Et minu sõber
võiks seista, rõõmust tumm, seal, kus ma seisnud,
meel triivimas, ja silmitseda laia
maastikku, kuni kogu vaatest kaob
kõik kehalik ja sinna tekib värve,
mis Kõigeväelist Vaimu rüütavad,
kui ta end hingedele näitab.
...
Ja kuigi juba nahkhiir vaikselt liugleb
ja enam pääsuke ei vidista,
üks üksik kumalane siiski laulab
oaõies! Nüüdsest tean, et Loodus eal
ei hülga seda, kes on tark ja puhas;
kui tahes kitsas paik, kus leidub loodust,
kui tahes tühi kõrb võib köita meeli
ning hoida südant ärkvel Armastuse
ja Ilu jaoks! ja vahel hea võib olla
lubatud hüvest ilma jääda - nõnda
hing üleneb ja saame kujutleda
erkrõõmsalt rõõmu, mida me ei jaga.

  • "Pärnalehtla, mu vangla", 1797, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 25-28


Kesköösel külm viib läbi salariitust
ja tuul ei aita teda. Valjult kõlas
öökulli huik - siis taas! niisama valjult.
On majalised heitnud puhkama,
mind jättes üksindusse, mis nii sobiv
uitmõtetele; ainsana mu kõrval
laps magab rahulikult oma hällis.
On see vast vaikus! Nõnda tumm, et häirib
ja rusub mõtisklusi kummalise
laushääletusega.
...
Mind kasvatati
suurlinnas hallis, kloostriseinte vahel,
muud kaunist ma ei näind kui tähed taevas.
Kuid sina hakkad uitama kui tuul
jõeveerel, järve ääres, liivakaldail,
mäe iidseil rüngastel, all pilvede,
mis kuju poolest matkivad nii järvi
kui mägirünkaid: nii sa näed ja kuuled
neid kauneid vorme, mõistetavaid hääli
sest igavesest keelest, mida räägib
su Jumal, igavikust õpetades
end kõigis asjus, kõike iseendas.