Mine sisu juurde

Yōko Ogawa

Allikas: Vikitsitaadid

Yōko Ogawa (jaapani keeles 小川 洋子 Ogawa Yōko; sündinud 30. märtsil 1962 Okayamas) on jaapani kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Majapidaja ja professor" ja "Kustunud mälestuste saar".

"Majapidaja ja professor"

[muuda]

Yōko Ogawa, "Majapidaja ja professor", tlk Margit Juurikas, 2012.


  • [Professor:] Sellise ülesande lahendamine, mille puhul on kindlalt teada, et vastus on olemas, on kui matk silme ees kõrguva mäe tippu mööda giidi poolt kättenäidatud radu. Matemaatika tõde aga peitub kohas, mida keegi ei tea, kusagil olematu tee lõpus. See ei pruugi alati olla mäe tipus. See võib olla kaljupinda lõhestavas praos või hoopis kusagil oru põhjas. (lk 34)
  • "Haa..." ütles professor ning kirjutas Artini hüpoteesi jätkuks:
28 = 1 + 2 + 4 + 7 + 14. "Täiuslik arv."
"Täiuslik... arv," sosistasin ma, otsekui prooviks selle sõna kõla maitsta.
"Kõige väiksem täiuslik arv on 6. 6 = 1 + 2 + 3"
"Tõepoolest! Siis ei ole selles teab mis erakordset."
"Vastupidi! See on täiuslikkuse tõeline kehastus, seega väga väärtuslik arv. 28-st järgmine täiuslik arv on 496. 496 = l + 2 + 4 + 8 + 16 + 31 + 62 + 124 + 248. Sellest omakorda järgmine on 8128. Peale seda 33 550 336. Siis 8 589 869 056. Mida suuremaks arvud lähevad, seda keerulisem on täiuslikku arvu leida." (lk 43)
  • Üle kõige siin maailmas armastas professor algarve. Ma muidugi teadsin, et sellised asjad nagu algarvud on olemas, kuid mulle ei olnud kordagi pähe tulnud, et need võiksid olla armastuse objektiks. Ent olgu tema armastatu kui kummaline tahes, tema armastus ise aga oli igati ortodoksne. Ta oli oma partneri vastu õrn, isetu, austav, vahel hellitav, vahel alandlik, kuid ta ei lahkunud temast kunagi. (lk 58)
  • Professori õppetundide puhul oli hämmastav ka see, et ta ei häbenenud kasutada väljendit "ei tea". Teadmatus ei olnud häbi, vaid hoopis verstapost, mis juhtis uue tõeni. Tema jaoks oli veel tundmatute oletuste õpetamine sama oluline kui juba tõestatud teoreemi lahti rääkimine. (lk 60-61)
  • [Professor:] Sa lähed ja lähed, kuid ikka ühtegi algarvu vastu ei tule. Su ümber on ainult üks ääretu liivameri. Päike kõrvetab halastamatult, kurk kuivab, silmad on hägused. Ning äkki tundub sulle, et nägid algarvu, sa püüad selleni jõuda, aga mõistad siis, et tegemist on kõigest miraažiga. Su pihku jääb vaid kõrbetuul. Ent sellest hoolimata ei anna sa alla, vaid kõnnid ja kõnnid, kuni jõuad selge veega oaasini, mida algarvuks kutsutakse. (lk 61)
  • "Matemaatiline kord on just seepärast kaunis, et reaalses elus ei ole sellest mitte mingit kasu," meenusid mulle professori kunagi öeldud sõnad. "Kellegi elu ei muutu sellest kergemaks ja keegi ei aja varandust kokku lihtsalt sellega, et ta on algarvude olemusest aimu saanud. Loomulikult on teatavaid matemaatilisi avastusi võimalik ka praktikasse viia, tahab maailm seda või mitte. On ju ellipsi uuringud võimaldanud planeetide orbiiti kindlaks määrata ning Einstein kasutas mitteeukleidilist geomeetriat kirjeldamaks universumi kuju. Isegi algarve kasutati sõja ajal koodide loomiseks! Masendav, kas pole? Kuid see kõik ei ole matemaatika eesmärk. Selle eesmärk on Tõde välja selgitada." (lk 108)
  • "Aga kus on siis see tõeline sirgjoon? Mitte kusagil mujal, kui siinsamas," ütles professor rinnale koputades. Just nii nagu ta oli imaginaararvu seletades teinud. "Materiaalsete asjade, loodusnähtuste ja inimese emotsioonide poolt kontrollimatu igavene tõde on silmale nähtamatu. Samas suudab matemaatika selle ilminguid selgitada, seda väljendada ja keegi ei saa teda sel teel takistada." (lk 109)
  • Minu kujutluses istus maailma looja kusagil kõrgel taevas ja kudus pitsi. Nii peene mustriga pitsi, et iga nõrgemgi valguskiir sellest läbi imbus. Selle kavand oli teada vaid kudujale endale - mitte keegi ei saanud mustrilehte ära näpata ega järgnevat kujundite kombinatsiooni ette aimata. Vardad kuduja käes liikusid kogu aeg. Valminud pits ulatus kõikjale, laksus lainetes ja hõljus tuules. Tahtsin seda oma kätte haarata, valguse käes vaadata. Tahtsin seda niiskete silmadega oma põse vastu suruda ja lõpuks omas keeles paluda võimalust ise veidi kududa, et teha ise kas või tibatillukest osa sellest ja võtta see maa peale kaasa... (lk 117)
  • "Võrrandil Xn+Yn=Zn pole naturaalarvulisi lahendeid juhul, kui n on 2-st suurem."
"Mh? Ja muud ei midagi?" lipsas mu suust. Mulle tundus, et paljud naturaalarvud sobivad sellesse valemisse. Kui n on 2, siis saab sellest suurepärase Pythagorase teoreemi, kuid kas tõesti jookseb kõik ummikusse, kui asendada n sellest kas või ühe võrra suurema arvuga? Riiulite vahel püstijalu lugedes sain teada, et see väide ei olnud pärit kusagilt tähtsast väitekirjast, vaid lihtsalt Fermat' märkmetest ning kuna paberil enam ruumi ei olnud, siis jäigi teoreem tõestamata. Sestsaadik on paljud andekad inimesed üritanud sellele matemaatikamaailma suurele probleemile tõestust leida, kuid tulutult. Kuidagi kahju oli, et ühe inimese kapriis ajas matemaatikud terveks kolmeks sajandiks segadusse. (lk 117)
  • Nagu marssivate sipelgate ridades või lapse poolt üksteise otsa kuhjatud mänguklotsides, on ka juhuslikult ja korrapäratult järjestatud arvudes oma loogika ning just seepärast ei allu nad kontrollile. Jumala kavatsused on hoomamatud. Vaid vähesed teadjamad inimesed on võimelised neid mõistma. Enamik tavainimesi, kaasa arvatud mina, ei oska aga nende pingutusi piisavalt hinnata. (lk 119)
  • Vaatasin äsja valmis saanud roogasid ja seejärel oma käsi. Sidruniga kaunistatud pruunistatud sealiha, värske köögiviljasalat, pehme ja kollakas omlett... Vaatasin neid igaühte eraldi. Kõik olid küll täiesti tavalised road, kuid näisid siiski maitsvatena. Road, mis tõid rõõmu päeva lõppu. Siis jäi mu pilk taas kord oma kätele. Need olid täis lausa narruslikku rahulolu, otsekui oleks Fermat’ viimase teoreemi ära tõestamisega võrdväärse teoga hakkama saanud. (lk 126)
  • "Kuid fenomenaalne 0-i puhul ei ole mitte ainult asjaolu, et ta on sümbol või mõõt, vaid et ta on ise ka tõeline arv. 0 on arv, mis on ühe võrra väiksem isegi kõige väiksemast naturaalarvust 1-st. Hoolimata kreeklaste arvamusest, ei sega 0 arvutamisreeglite ühtsust. Kaugel sellest! 0 ei vastandu nendele reeglitele, vaid hoopis kindlustab seal valitsevat korda. Kujuta nüüd ette, kuidas puuladvas istub üks linnuke. Selgel häälel säutsuv linnuke, kellel armas nokk ja kauni mustriga suled. Sa jääd teda vaatama, kuid nii kui sa hingad, lendab ta minema. Enam ei ole puuladvas tema varjugi. Järgi on jäänud vaid kuivanud lehtede sahin." Ning otsekui oleks tõepoolest just üks lind lendu tõusnud, osutas professor pimedusse mattunud aia suunas. Vihmast läbi ligunenud pimedus oli veel süngemaks muutunud.
"1 - 1 = 0. Kas pole ilus?" (lk 133)
  • "Me peaksime seda tähistama." Leidsin, et väärika auhinna saamine tuli kuidagi ära märkida.
"Mida siin tähistada on?"
"Kui keegi suurte pingutuste peale esimese preemia võidab ja seda siis teistega koos tähistab, on rõõm palju suurem."
"Mul pole erilist tahtmist rõõmustada. Ma ei teinud ju muud, kui piilusin Jumala märkmeraamatusse ja kirjutasin ühe osa sellest ümber." (lk 144)
  • Professor asetas triikimislaua oma tugitooli käetugedele ning hakkas kiirelt tegutsema. Alates sellest, kuidas ta triikrauajuhet käsitles, kuni selleni, kuidas ta temperatuuri sättis, oli ilmselge, et ta teadis, mida ta teeb. Ta tõmbas laudlina korraks laiali, jagas selle siis matemaatikule kohaselt kuueteistkümneks võrdseks osaks ning silus seejärel kätega iga osa eraldi sirgeks. Edasi lasi ta triikrauast kaks korda auru välja ja kontrollis näpuga, et raud liiga kuum ei oleks ning vajutas siis triikraua laudlina vastu. Käepidemest kindlalt kinni hoides ja püüdes riiet mitte kahjustada, libistasid professori käed triikrauda teatava rütmiga. Tema jõud paistis koonduvat otsaesisesse, ta ninasõõrmed laienesid ning ta jälgis pingsalt, kuidas linakortsud tema silme all sirgu lähevad. Selles kõiges oli austust, veendumust ja isegi armastust. Triikraua liikumine oli igati mõistuspärane. See oli õige nurga all ja liikus kiirusel, mis lasi kõige väiksema pingutusega saavutada suurima efekti. Professori elegantsed matemaatilised tõestused võtsid sellelsamal vanal triikimislaual reaalsed vormid. (lk 158)