Tähistamine
Proosa
[muuda]- Kui satume paikadesse, kus on sündinud midagi iseenesest või meie meelest mälestusväärset, ja lausume, et siin juhtus see ja seal too, kuulutame justkui, et seisame nendele sündmustele lähemal kui mujal viibides; niisamuti kui ütleme, et täna aasta tagasi, või mitu aastat tagasi, juhtus see- või teistsugune asi, tundub see meile kohalolevam või vähem möödas kui muudel päevadel. Ja säärane kujutelm on inimeses niivõrd juurdunud, et ta näib vaevu suutvat uskuda, et aastapäev on tollest asjast niisama kaugel kui ükskõik milline muu päev aastas; komme tähistada aastast aastasse tähtpäevi, nii religioosseid kui ka ilmalikke, nii avalikke kui ka eraviisilisi, sünnipäevi ja kallite inimeste surmapäevi ning muud sellist on olnud ühine ja on seda jätkuvalt kõigile rahvastele, kel on või on olnud olemas tähtpäevad ja kalender. Ja neis asjus paljudelt järele pärides olen ma tähele pannud, et tundlikud inimesed, kes on harjunud üksindusega või isekeskis kõnelemisega, tavatsevad tähtpäevi ülima hoolega meeles pidada, ja nad nii-öelda elavadki säärastes meenutustes, aina tagasi pöördudes ja enesele öeldes: samal päeval aastas nagu täna juhtus minuga see või teine asi.
- Giacomo Leopardi, "Mõtted", XIII, tlk Maarja Kangro, LR 3–4, 2008, lk 20
- Kui oodata on midagi, mida tähistada, siis ma pigem naudin seda võimalust ega kiusa end hästimõeldud, aga täiesti kohatu kasinusega.
- Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011, lk 402
- Kooli lõpetamise tähistamine on küll kena komme, ent ühe haridusastme lõpetamine ei ole siiski lõpliku punkti panemine, vaid pigem sissejuhatus järgnevasse. Tuues võrdluse pulmadega – tähtis ei ole mitte pidu, vaid see, mis sellele järgneb.
- Els Heinsalu, "Pidu sinus eneses". Postimees, 28. aprill 2020