Mine sisu juurde

Üliõpilaskorporatsioon

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Nende korporatsioonidega on asi natuke imelik, neil on oma konks man. Nende ainus kodu on teatavasti Saksamaa, kus neil oma väga kindlat riigipoliitilist otstarvet täita tuleb. Nimelt on sakslased vanast ajast saadik olnud ülikange individualiseerumis-tarvidusega inimesed, kelle paindumatus kaua aega kõik riiklise elu ja ühistegevuse halvas. Kuid kus häda, seal abi. Ja Saksa Sturm und Drang uputatakse lihtsalt õlleklaasi ära. Haritud noorsoo jaoks toimetavad seda plaanilikult ja suurepärase režiimiga korporatsioonid. Astub mõni noor marupea ja ilmauuendaja korporatsiooni, siis joodetakse ta lihtsalt purju ja pikendatakse seda pohmelusaega aastate viisi kuni ülikooli lõpetamiseni, vahepeal teda ainult niikauaks kainestades, et ta korrapäraselt oma eksamid ära teeb ja hea eeldressuuri riigikodanikuks nn. burši-Kommenti näol õpib. Mõju on suurepärane: 4-5 aasta jooksul on sellest käärivast individualiteedist tehtud tainas, millest igasuguseid sündsaid nukke riigi ja ühiskonna teenimiseks võib välja vormida. Korporatsioonides dresseeritakse seda, mida Nietzsche nimetab "karjainimeseks". Nüüd aga on kõigi inimliste nivelleerimispüüete halb külg see, et tema baasiks võib võtta ainult kõige alamad sihid inimese hingeelus. "Karjainimene" muutub harilikult lihtsalt seaks, kes pealegi varsti endale koguni individualismi põhjusmõtete järgi õigust nõuab oma loomuse järgi, s.o. seamoodi elada, ilma et teised "survet tohiksid katsuda avaldada", nagu meil hiljuti öeldi.
    • Helmi Neggo, "Sapilised ääremärkused". Postimees, 23. märts 1920, cit. via Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel. Ilmamaa 2013, lk 271


  • Isad ja emad, õed ja vennad tunnevad end ikka veel pisut nagu häbistatuna või alandatuna, kui poeg või tütar õde või vend ei ilmu ülikoolist koju värvimütsis. Minult pole veel ükski elav hing kunagi küsinud, mis ma õpin või kas ma üldse midagi olen õppinud, aga seda tahab igaüks teada, misukeses korporatsioonis ma olen ja kuidas me seal elame? Peaasi: kas me elame samuti, nagu elasid mõisnikud? on meil samad kombed, samad laulud? Keegi ei taha teada, kas ma saksa keelt valdan, aga kõik küsivad minult, kas me ka saksa keeles laulame? kas me joome saksa keeli? (lk 36-37)
  • Meie pole midagi teinud, mis poleks meeldinud meile enestele või teistele, isegi kogu maale: meie oleme esindanud maad ja rahvast, nagu ta on. Meid pole pooldanud mitte ainult rikas talunik oma hallparunlikus uhkuses, vaid ka iga näljakoi kantnik, pops ja saunik, iga rätsep, kingsepp, sadulsepp, iga poodnik, ärimees, tööstur, iga tõeprohvet, käetark, kaardimees, isegi, kui tahate, iga advokaat, arst ja pastor, iga insener, vabrikant, pankur, iga rahvamees, seltskonnategelane ja riigimees. Kõik nad tundsid end kõrvust kergitatuna, kui nende tütred ja pojad, sugulased ja tuttavad või nad isegi surusid endile värvimütsi pähe. Miks siis katsutakse meile sellepärast lingu keerutada, et meie aitasime kogu maad kõrvust kergitada? Ennem peaks meile ette heidetama, et miks pole seda energilisemalt teinud. (lk 39)