Niipalju paistab ümberlükkamatu kindlusega silma: meie peame palju enam kui siiamaani rõhutama oma maakondlikke ja kihelkonnalisi lahkuminekuid, rannaelaniku ja põhjapoolse ning lõunapoolse sisemaamehe isesugusust, kui tahame tundma õppida iseennast niisugusena, nagu me tõesti oleme. Šabloonilised eelarvamised "eestlase iseloomust ja laadist" üleüldse peame kõrvale heitma ja välja arendama saarlase ja virulase, mulgi ja võrukese lokaalpildi. Alles iga üksikut põhjani ta iseäraldustes tundes võime otsustada, mis üldeestilikud omadused neid üheks ühtluseks ühendavad. Sest see tõeasi peab selguma igaühele, kes meie vanavara lähemalt tundma õpib: nii lame ja ühtlane kui meie maa ka geoloogiliselt on, nii kõigele liikuvusele ja isekeskisele läbikäimisele soodus, kui ta ka geograafiliselt näib: tema elanikkude ajalugu on siiski niisuguseks kujunenud, nagu lahutaksid kihelkonda kihelkonnast, valda vallast ülepääsmata alpiseljandikud. Vanavara poolest võib nii vähe isekeskist mõjuavaldamist lähestikku elavate kogukondade vahel tõeks teha, et ainult imestada võib. Isegi naaberkülad läksid rahvariide poolest teineteisest lahku, ja kirikumäel võis naiste kodukohta nende tanude järgi varsti ära tunda. (lk 168; "Stiilist eesti rahvakunstis")
