Rokokoo

Proosa[muuda]

On huvitav tähele panna, missugune kunstistiil, missugune ajalooline ajajärk kõige kestvamalt mingi maa rahvakunstis jälgi on jätnud. Islandis elab veel praegu puhas romaani stiil. Mõningas Saksamaa osas on usupuhastuse ajajärk nähtavasti kõige iseteadlikuma, jõukama talupojaseisuse leidnud, kelle renessansistiil pärastistele, vaesenevatele põlvedele eeskujulikuks, ideaalseks jäi. Rootsimaal on ainuvalitsus rõõmsa, kerge rokokoo, 18. aastasaja lõpu kunstistiili käes.
- Helmi Reiman-Neggo, "Stiilist eesti rahvakunstis", rmt: "Kolm suurt õnne", 2013, lk 172

Aino Kallas võrdleb kuski Saaremaa kadakanõmmi rokokoo-aedadega. Nüüd läheb meil esimest korda tõsiselt vaja õpetaja ammutamatut ekskursioonimaterjali. Õpetaja võtab paunast Aino Kallase raamatu, ja me võime siinsamas kadakapõõsaste vahel istudes uuesti läbi lugeda selle kirjeldise. On nii imelik raamatust lugeda sama, mida näed enda ees tõeliselt. Meil on kuidagi tekkinud arvamine, et see, mis raamatuis, on ikka midagi muud kui elu, muinasjutuliselt kauge ja kättesaamatu. Nüüd aga saarte rokokoo-aed" silmade ees ja sama kirjeldis raamatus. Hilsi loeb selle koha peaaegu deklameerides kõigile ette, Liisi paitab kadakakoonust ja näib väga õnnelikuna, et sellele kaugele, raamatulisele, nii lähedale on pääsenud.
- Jüri Parijõgi, "Kevad kutsub", rmt: "Kaks reisu", 1936, lk 26

Siin, selgitas Saraceni, kui Francis vaimustatult, ammuli sui vahtis, oli kaheksateistkümnenda sajandi aristokraatiale meelepärane lustipaik. See oli väga pikk tuba, mille seinad olid inkrusteeritud igat sorti teokarpidega, ja need olid asetatud krohvisse nõnda, et väljaspool, valguses, oli ühtede õnar ja teiste kumer külg, ja neist moodustus paneelidele, sammastele ja baroksetele vanikutele keerukas muster. Seinte kaunistamiseks polnud kasutatud ainult teokarpe, vaid ka mitut sorti mineraale, mis moodustasid valgest, roosast ning kuldmarmorist ja - kas tõesti? - lasuriidist pilastreid, ja nende vahel rippusid kobarjad karbiköied, mille lopsakaimad tarjad lõppesid tohutute ajukorallitükkidega. Sellal kui ehitis oli uus, kui seda armastati ja imetleti, oli see küllap hunnitu kapriis, rokokoopaviljon, mis pidi hinge ülendama ja meeli teravdama. Nüüd aga olid karbid tolmused ja luitunud, seinast eenduva ahtra purskkaevu basseinis oli näha roostet ja räppa ning siin-seal paistvad peeglid olid nagu silmad, millele on kasvanud kae.
- Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, Varrak, 1999, lk 308

raudteerööbas
rokokoo-sohval
ja isekallutaja kastis
tükike skulptuurset
noorenaisesäärt
kaotanud omaniku