Laensõna

• Vaevalt leidub keelt, milles ei leiduks suuremal või vähemal määral laensõnu. Tavaliselt laenatakse sõna koos mõistega. Nii saab laensõnade abil rekonstrueerida, milliste rahvastega on mingi rahva esivanemad kontaktis olnud ning kumb on kumba kultuuriliselt mõjutanud. Konkreetne näide: sõna mõõk on eesti keelde tulnud gooti keelest ammu enne, kui läänemeresoome keeled eri keelteks arenesid, sest sama sõna leiame ka soome keeles — miekka — ning mõlemad sõnakujud on korrapäraselt arenenud gootikeelsest sõnatüvest mekeis. Oletame siis, et läänemeresoomlased laenasid germaanlastelt mitte ainult sõna, vaid ka eseme — neile seni tundmatu mõjuka relva. (lk 5)
• Muidugi ei pruugi laenatud sõna alati mingit eriti imetlusväärset kultuurisaavutust tähendada. Sageli on näiteks keele släng täis kontaktis olevast keelest laenatud sõnu. Ameerika inglise slängis on hulk sõnu jidiši keelest, mida vaevalt laenati sellepärast, et oma keeles vastavad väljendused oleksid puudunud. (lk 6)
• Algupäraselt oli rõhk eesti keeles alati esimesel silbil (välja arvatud mõned hüüdsõnad nagu atsihh või karplauhti). Vanemates laensõnades on rõhk siirdunud esimesele silbile, nagu varemmainitud sõnades prohvet ja ohvitser. Uuemates laensõnades aga võib juba ka järgsilpe rõhutada ning keelde on ilmunud minimaalpaaride võimalus, kus kaks sõna erinevad üksteisest ainult rõhu paigutuse poolest: nüüd saame vahet teha sõnade vahel nagu traktoRIST ja TRAKtorist [ta on elukutselt traktorist — ja muud ta ei tee kui räägib oma traktorist). (lk 7)
  • Ilse Lehiste, "Keelekontakt — keelekonflikt. Aulaloeng 21. mail 1997", Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998