Meie teame: meie maa on soine ja üksluine, ta ei anna ei maastiku piirjoone ega ehitusaine poolest äratusi ega tõuget suurejoonelise arhitektuuri sündimiseks. Meie talumajad paistavad eemalt vaadates otsekui hallid mutukad, igavad ja labased oma äärmises argipäisuses. Ühelgi maal pole ma inetumaid näinud. Minu vanavara-armastaja süda ei nutaks mitte ühte pisarat, kui nad kõik korraga ära kaoks ja asemele tuleks lahked, valgekslubjatud savimajad punaste telliskivikatustega, mis kui õunad õueaia haljusest vastu säraks. Aga ma tean juba, et mitte niisuguseid vanade õlekatusega tarede asemele ei ehitata, ka mitte Soome moodi punaseid, valgete ukse- ja aknapiitadega puuhooneid, vaid meie maamehe paleus on jäle kollaseks värvitud kahekordne alevimaja verandade ja palkonitega. (lk 235)
