Mine sisu juurde

Asjaarmastaja

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Ka voorus on kunst, ja sellegi poolehoidjad jagunevad harrastajateks ning lihtlabasteks asjaarmastajateks.


Tom võpatas, nagu oleks tal südamest häbi. Ka sellel maalil oli kahtlemata Marge, aga pikkade madujate juustega, ja mis kõige hullem — tema silmadest peegeldus vastu kaks silmapiiri: ühes Mongibello majad ja mäed, teises rand pisi­keste punaste inimestega. "Jaa, see meeldib mulle," ütles Tom. Härra Greenleafil oli olnud õigus. Siiski pakkus see Dickiele tegevust ning hoidis teda pahan­dustest, oletas Tom, — täpselt nagu tuhandeid teisi viletsaid asjaarmastajatest maalikunstnikke kogu Ameerikas. Küll on kahju, et Dickie kuulub nende hulka, Tom oleks tahtnud, et Dickie oleks midagi enamat.
"Mul pole lootustki oma kunstiga maailma sütitada," tunnistas Dickie, "aga ma ammutan sellest suurt naudingut."


  • [Tony:] "Pagana vähe autoreid on isiklikult läbi elanud asju, millest nad kirjutavad. See ongi üheks erinevuseks profi ja amatööri vahel. Amatöör pole suuteline kirjutama asjast, mida ta pole ise otseselt kogenud. Tõeline kirjanik võib kirjutada aga kõigest — selline on tema amet. Keegi ei hooli sellest, kas ta on igas pisidetailis tehniliselt täpne. Ainus, mis siin loeb, on see, et kõik tunduks reaalne keskmisele lugejale, kes ei tea tehnilistest üksikasjadest sugugi rohkem kui keskmine autorgi. Emotsioonid on need, millest kirjanik peab hoolima. Mitte faktid, vaid see, kuidas inimesed neile hingepõhjas reageerivad. Selleks on vaja kujutlusvõimet — mida aga tuleb hoopis harvemini ette kui tõsiasjade teadmist."
    • Helen McCloy, "Kaks kolmandikku vaimu", tlk Viktor Kerge, Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 87


  • Francisel oli silma filmide jaoks, kus toimus muudki peale põneva tegevustiku; ta nägi tausta, maastikku (paljud neist maalitud, kui hoolega vaadata) ja vaatevinkleid; ta nägi isegi valgust. Silmaringi seesuguse avardamise eest oli ta tänu võlgu oma senaatorist vanaisale, kes oli asjaarmastajast piltnik. Esimese maailmasõja aegse taseme kohta polnud tema võtted keerukad, aga just siis oli Frank tal tihti kaasas; vanaisa töötas suure kastaparaadiga ja statiiviga. Selle koormaga kõmpis ta rõõmsalt mööda Blairlogie'd ja pildistas linna ning värvikamaid kaaslinlasi, keda ta suutis keelitada vajalikuks viivuks paigal seisma või istuma, samuti sõitis ta metsatöölaagritesse, kust olid pärit tema kasvavad rikkused, ja pildistas mehi töö juures või seismas, ümberringi langetatud hiiglapuud. Ta pildistas ka oma saeveskites. Ta pildistas noori Blairlogie mehi, kes läksid sõtta, vintpüss ja muu varustus seljas, ja andis pildid nende omastele.
Senaator ei pidanud end iial kunstnikuks, tal oli aga pildisilma ning ta jäädvustas innukalt kõiki valguse varjundeid, mida Kanada aastaajad pakuvad. Ta rääkis sellest Francisega nagu omasugusega. Tema senaatorlikust ja vanaisalikust kõrkusest ei jäänud neil "päevapiltide" otsimise retkedel, nagu ta ise ütles, midagi järele.
"Kõik sõltub valgusest, Frank," ütles ta tihti, "valgus on kõige tähtsam."


  • Kuid Sybil tõmbas juba seina pealt mõõka. See polnud seal lihtsalt näitamiseks. Vimes ei mäletanud, kas tema naine oli kunagi vehklemist õppinud, kuid mitme jala pikkune terav relv on ka siis üsna ähvardav, kui sellega vehib vihane amatöör. Ka amatööridel veab vahel.


Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Asjaarmastaja&oldid=133640"