Maima Grīnberga

Maima Grīnberga (sündinud 16. aprillil 1969 Riias) on läti tõlkija.

Intervjuud

Naabrite kirjandust tuleks tõlkida selle tõttu, et naabrite (eriti veel nii sarnase ajalooga naabrite) kirjandus peaks olema eriti huvitav ja see on tegelikult ainuke, millega on mõtet võrrelda oma rahva kirjandust (kui võrrelda üldse on mõtet). Eesti-läti suunas töötab see ettekujutus suhteliselt hästi, millele loomulikult aitab kaasa Eesti riigi huvitatus oma kirjanduse tõlkimise toetamisest, vastupidises suunas on aga kummalised ja mulle arusaamatud tõkked, mis ei ole seotud ainult läti riigi väiksema panusega vastavasse toetussüsteemi…
Tõlgin, kuna midagi muud ei oska ega siiani pole tahtnud osata. Eesti ja soome kirjanduse tõlkimine on võimaldanud mulle elatise, süvitsi minevaid suhteid läti keelega, vajadust pidevalt õppida, uusi asju ning erinevaid vaatevinkleid avastada, teistmoodi mõtlemistega ning tundmistega harjuda, on lubanud nautida enamasti toredaid kontakte kirjanikega ning andnud suurepäraseid kolleege. Teatud tunnustus, lugejate reaktsioon ning sisetunne on siiani lubanud oletada, et see amet on mulle sobilik. Aga see, miks just eesti ja soome keel ja kirjandus, on perekonnaga seotud ning minu elulugu vaadates väga loogiline.
- Maima Grīnberga, intervjuu: "Vastab Maima Grīnberga", rmt: "Tõlkija Hääl II", 2014, lk 102

Emale olen otsata palju tänu võlgu. Ta oli matemaatika- ja geograafiaõpetaja, ja väga kauni emakeelega. Tema unistas, et minust saab tõlkija. Lugema hakkasin juba nelja-aastaselt. Olemata siis muidugi sellest teadlik, oli keele- ja kirjandusmaailma sulandumine juba justkui ette määratud.
Kuna ema töötas Pioneeride Palees, mis tookord tegutses Daugava jõe ääres Riia lossi ruumides, siis juhtus nii, et elasime mitu aastat teisel pool jõge Kīpsala saarel palee merendusringile kuuluvas laevas. Jah, oli tore tol palaval päeval, kui mööda Riiat rändasime, seal korraks varbad vette panna.
[Kooliajast:] Lugesin palju, aga ei mäleta näiteks, et oleksin kunagi eriliselt mõelnud sellele, et keegi on raamatu tõlkinud, et on olemas selline amet nagu tõlkija.
Kirjutamise ambitsiooni mul polnud, ehkki kirjutasin kunagi – enamasti Tartu ülikooli raamatukogu kohvikus istudes – kirju iseendale. Natuke nagu päevikupidamine või nii. Aga mis seal oli … Ilmselt mingi hala, et kui halvasti kõik on. Ehkki ju polnud.
[Tartusse õppimatulekust:] Praegu võiks selle vist sõnastada nii, et a) ma ei näinud enam perspektiivi, miks peaksin Riia ülikoolis läti filoloogiat õppima, b) olin mõne kursuse raames proovinud tõlkida ja saanud õppejõult julgustavat vastukaja, seega oli juba tekkinud kindlam soov tõlkijaks saada ja tahtsin keelt juurde õppida. Nii et muld oli valmis, kui sinna kukkusid tänaval juhuslikult kohatud hilisema tõlkija ja filoloogi Matīss Treimanise kiidusõnad Tartu ülikoolile, kus ta just oli mõni aeg õppinud.
Algab kõik muidugi teose läbilugemisest. Seejärel tõlgin mustalt läbi, jätan keerulisemad kohad vahel ootama, kuni pöördun nende juurde tagasi. Töö käigus toimetan tõlget pidevalt ja loen mitu korda üle ning viimaks ka häälega, et olla kindel teksti loomulikkuses ja mõjuvuses. See on eriti oluline lasteraamatute puhul, mida ju tavaliselt loetaksegi ette. Lugemisel on aga see oht, et jääd oma häält kuulama ega loe enam mõttega...
Olen üsnagi traditsiooniline tõlkija, kes lähtub ikka kontekstist ning usub, et nii nagu tõlkes alati midagi kaduma läheb, on ka võimalik üht-teist leida. Tõlkija on ju mõneski mõttes teose kaasautor, aga eelkõige vahendaja, liiga vabaks minna siiski ei tohi.
Hommik on minu tööaeg, olen siis efektiivsem. Kasutan palju sõnaraamatuid, uurin internetist ja teatmeteostest. On olnud ka õnne, et koostöö autoriga on võimalik, ikka saab vajadusel kirjutada ja järele küsida. Vahel on spetsiifilisemaid teemasid, siis tuleb end muidugi vastava valdkonna ja terminitega spetsialistide abiga kurssi viia. Näiteks sel aastal Lätis ilmuva Tommi Kinnuneni „Pintti“ tõlke puhul pidin põhjalikult uurima klaasipuhumise kunsti.
Sõnu ma leiutanud pole, küll aga näiteks liitsõnu tuletanud või võtnud abiks läti murded. On muidugi alati tõlkimatuid sõnu, aga geograafilise, ajaloolise ja kultuurilise läheduse tõttu on mõisted ja nähtused enamasti siiski tõlgitavad ja arusaadavad. "Kuum suvepäev" tähendab lätlasele ja soomlasele enamasti sama, aga kas teame, milline roll on kuumal suvepäeval sitsiilia kirjaniku tekstis?
Jaan Krossi sõnavararikkus on pannud sõnaraamatuid ekstserpeerima ning ajalooteemalisi raamatuid lappama.
Sõnavara registrid mind ei heiduta, slängi, roppustesse, sõimu jne suhtun suure huviga. Eks tõlkija pea ka temaatiliselt ja sisu poolest olema valmis kõike seedima, ja olengi olnud, tsensuuriga ei tegele, aga ise näiteks ei läheks ma pakkuma teksti, olgu ta kui meisterlik tahes, kus on minu arvates põhjendamatut vägivalda (eriti seksuaalset, eriti laste vastu).
Minu meelest on nii eesti kui ka soome kirjanduses palju, mida läti lugejal avastada. Nii et kui maailm ei muutu väga radikaalselt, on tõlkimine just mulle sobiv töö, ma ei kujuta ette, et teeksin midagi muud. Ringkond, kellega suhtlen, on igatahes minu ringkond.
Ehkki olen elanud mitmes kohas Eestis ja Soomes, ehkki Tartu ja Helsingi on südamelähedased, on Riia ikka kõige rohkem minu linn. Igatsen läti sõpru, Riia kultuuri- ja kontserdielu. Isegi Riia musta palsamit, mida Soomes osta ei saa ja mida Lätist saata ei tohi.
Eks me, lätlased ja eestlased, heida vastastikku teineteise üle nalja. Eestlased koosnevad 90 protsendi ulatuses pidurivedelikust – ja muidugi on lätlastel kuus varvast.
- Maima Grīnberga, intervjuu: Veronika Kivisilla, "Ei saa me läbi Lätita, ammugi siis Maima Grīnbergata", Sirp, 09.04.2021

Ma arvan, et lätlastel on eestlastega palju lähedasem geeni- või kultuuripärand kui näiteks leedulastega. Leedulastest ei ole lätlastel üldse kerge aru saada.
Ma olen alati väga palju lugenud. See, et minust saaks tõlkija, oli ilmselt ema unistus, aga ta oskas seda kuidagi vaikselt mulle sisse sööta - tellis mulle eesti ajakirju jne. Esimese proovitõlke iseenda jaoks tegin ma umbes kaheksandas klassis: see võis olla mõni ajakirjas Noorus avaldatud noortejutt.
Rõõmustav on see, et pealkirju on tõesti väga palju (ma vaatan iga päev läbi Eesti Päevalehe ja Postimehe pealkirjad, eriti ei süvene nendesse, kui nad kultuuri ei puuduta). Aga vahel olen ma ka tähele pannud (see on ilmselt jällegi naabriks olemisega seotud), et eriti arvamusartiklites püütakse seda kõige halvemat leida või [Lätile] kuidagi üleolevalt vaadata. See on pisut inetu ja räägib mingitest kompleksidest.
On mõned tõsiasjad, mida ei saa eitada. Eesti kultuuripoliitika näiteks on kindlasti paremal tasemel kui Läti oma. On veel fakte, mis räägivad sellest, et Eestis on osatud kuidagi osavamini elu korraldada ja ilmselt see tekitabki mingit väikest - või suurt! - üleolekutunnet.
Kahjuks meil ei ole sellist kirjanikku, kellel oleks üks vanematest lätlane ja teine rootslane või - veel parem - inglane ning kes viiks nõndapidi Lätit maailma. Aga mine sa tea, äkki Läti suurimaks staariks maailmas saab üks noor poiss, kes on Riias üles kasvanud, kirjutab ulmekirjandust ning on praegu juba välismaal ulmeringkondades populaarne.

Aga ta kirjutab inglise keeles! Ma ei tea, kui palju ta mainib oma ulmeringkondades, et ta on Lätist.

Meil on loomulikult [oma] kirjanikud, kes kirjutavad ajaloost - ja hästi kirjutavad -, aga sellist kõrgust nagu on Jaan Krossil... paraku meil ei ole sellist kirjanikku tekkinud. Tema elukäsitlus ja see, kuidas ta kirjutab, on paljudele [Lätis] väga tähtis. Jaan Kross on meil suure au sees.
Minu mõlemad kirjandused, nii soome kui eesti, on selles mõttes ikkagi nii lähedased Lätile, et mul ei ole selliseid probleeme tekkinud, mis võiksid kindlasti tekkida mõnel ameerika või Inglismaa tõlkijal, kui on juttu näiteks talupoegade elust. Ka kõige väiksemas novellis või luuletuses tekib mingi tõlkeprobleem, aga ületamatuid tõkkeid küll ei ole.
Enda mõtestamine peaks iga inimese ülesanne olema.
Inimesed ei ole vist kunagi eluga rahul. Ei olda.

Iseseisvumise alguses oli meil moes ütelda "kas või pasteldes, aga vabas Lätis"... [---] Aga nüüd on aru saadud, et ei mingeid pastlaid, vaid tahetakse olla saabastes ja lennupiletiga taskus, et saaks kuhugi reisile minna.

Praegune Läti ei ole see Läti, millest inimesed unistasid - seda tõestab juba tohutult suur väljarännanute arv. Ma ei ole viimasel ajal seda jälginud, aga ma olen kuulnud numbrit 100 000 inimest, kes on peamiselt Iirimaal ja Inglismaal.

Kuid inimesed, kellel on spetsiifilised teadmised, leiavad ikka Lätis tööd ja rakendust. Nii et ma usun, et kui on haridust, on täitsa võimalik Lätis elada.

Maima Grīnberga, intervjuu: "Nädala videointervjuu: Maima Grīnberga", ERR, 15.03.2012

Artiklid

Iga püüd rääkida Artur Alliksaare luulest, katse tõlkida teda või lihtsalt lugeda on mäng, mäng jaatuse ja võimalikkusega, helide ja ülemtoonidega, tähenduste ja võrdlustega, elu ja surmaga, kosmilise kaose ja kõikide selle kaose üksikute osakestega. Mitte ainult luule, vaid ka tema elu on nagu pitseeritud mängu nimega — võib-olla mitte alati endale lõpuni arusaadavaga, teistele aimamatuga. (lk 1639)
Paljud luuletused algavad sõnadega "Ma olen... " — ja siis järgnevad keerlevad-tormlevad sürrealistlikud portreed, kus assotsiatsioone loovad niihästi meloodilise eesti keele rikkalikud assonantsid ja alliteratsioonid kui ka grammatikast võrsuvad trikid, samuti loomulikult Alliksaare imetlusväärse fantaasia töö. Rääkides endast, räägib ta samal ajal kõiksusest, lõpmatusest ja igavikust, igale faktile, võimalikkusele, olevusele annab ta loendamatuid tõlgendusi, iga idee ja aksioomi muudab ta paradoksiks. (lk 1640)
Sagedaseks vestluskaaslaseks on talle mingi "Sina" — niihästi armastatud naine kui ka muusa, kuid väga sageli ka surm ja igavik. (lk 1640)
Nii kõiksuse kui inimese eksistents on kaootiline, lõpetamatute mängureeglitega, alati võib juhtuda nii, kuid alati ka naa. Lugedes elu teksti, tutvudes kunstiteosega, tunnetades ennast universumina on igaühel õigus oma interpretatsioonile, iga kunstnik on nägija. Mida läbitungivam ja liikuvam on inimese vaade asjadele, seda lähemal on ta igavikulise lõpetamatuse, teistsuguse võimalikkuse aimdusele. (lk 1640)
Kõiksust võib projitseerida malemängu, orkestrikontserti, maskiballi, loomade maailma, värvide paletti, seetõttu ei olegi kunagi puudust ainest ega öeldavast. Alliksaare mängu ei piira aeg, ruum, värsimõõdud ega poeetiliste konstruktsioonide kaanonid; on olemas siiski rütm, pulseerimine ja vastukõlad; sõnade sisemised kooskõlad mängivad tohutut rolli sõnade, kujude, olukordade, võrdluste kuhja lahtilaotamisel. (lk 1640)
Võiks palju rääkida mänguelemendist Alliksaare luules, kuid sellel ehk polegi mingit seost Alliksaare endaga — sest seal on nii palju mängu, et õieti midagi muud polegi, ja öelda midagi olulist Alliksaare kohta tervikuna suudaks ainult väga suure mängijatalendiga inimene. On ju raske kaasa mängida sellega, kes ise olles vähihaige mängib Suure Vaikusega — Surmaga. (lk 1640)
- Maima Grīnberga, Guntars Godinš, "Artur Alliksaar Daugava kaldalt vaadates", tlk Erika Krautmane, Akadeemia 8/1995, lk 1639-1642 (autorite osad on tekstis selgelt eristatud)

Paneb lausa imestama: nii presidendi kui ka peaministri kõned on küll väga kultuuri- ja hariduslembesed, aga raha kulub ikka relvastuse ostmiseks ja rahvasaadikute palkadeks, samal ajal kui - rääkimata üliõpilastest ja pensionäridest - narri rolli on jäetud üks riigi harmoonilise arengu põhikomponente, oma kultuur. Ja kui kaua võib üks enesest lugupidav kirjandusajakirja peatoimetaja kerjusena ringi käia ja kuulata alandavaid ja solvavaid sõnu nii enda kui läti kultuuri kohta üldse? Võtkem siis Wallace'i romaanid ühte, Mickey Mouse'i sari teise kaenlasse ja astugem rõõmsalt igaviku poole. (lk 90)
Olen kirjutanud seda kirja nii kaua, et hilissügisest on saanud talv, Riia on täis lumevalgust ja -vaikust, on ilus. (lk 92)
- Maima Grīnberga, "Riia-kiri. Hilissügis 1993", Vikerkaar 1/1994, lk 90-92

[Ajakirjast Kunst+:] Kultuuriajakirja lähemal vaatlemisel selgub, et 1) kirjandusel pole kultuuriga mingit pistmist, 2) tegijate tuumiku moodustavad varasema halvasti lõpetanud ajakirja Kunst toimetuse liikmed, 3) vaimu liikumise suunda on raske määratleda sisulise kirevuse tõttu ning seda 4) vaatamata sellele et igal kolmest siiani ilmunud vihikust on oma teema. (lk 94)
- Maima Grīnberga, "Läti kiri", Vikerkaar 3/1998, lk 94-96

Ma ei ole kriitiliste või üldse teoreetiliste kalduvustega inimene, põhiliselt tegelen tõlkimisega ja ainus, mida olude sunnil ise kirjutan, on eesti kirjanduse ülevaated lätlastele. Lisaks

üritan vahetevahel Vikerkaarele midagi läti kirjandusest kirjutada. (lk 130)

Et mu jutt päris liiva ei jookseks, olen püüdnud oma siinsesse teksti vahele tõlkida ka mõningaid proosanäiteid, sest selle põhjal, mis viimastel aastatel on Eestis läti kirjandusest ilmunud, pole võimalik küll mitte millestki mitte mingisugust ettekujutust anda. (lk 130)
Kui tehnoloogilisest taustast rääkida, siis mingit võrgukirjanduse traditsiooni meil veel ei eksisteeri. Kompuutrid on nüüd viimaks küll peaaegu kõikidel kirjanikel (kuigi veel neli-viis aastat tagasi oli see haruldane nähtus), aga võrku kasutavad neist vähesed ja siis ka tavaliselt meilide saatmiseks, põhiliselt töökohalt. Ei ole olnud mingeid internetiskandaale, ei ole ka ainult kompuutris loetavaid kirjandusteoseid. (lk 131)
On olnud päevalehti, kus kultuuritoimetaja kirjanduslike huvide tõttu on mõneks ajaks tekkinud kirjandusele vastuvõtlik režiim. Aga siis on kas leht pankrotistunud või on peatoimetaja keelanud kirjanduse seesuguse laiutamise või on konkreetne kultuuritoimetaja lihtsalt läinud kusagile mujale tööle ja asemele tulnud teine, teistsuguste huvidega. (lk 131)
Nendest inimestest, kes praegu kirjutavad kriitikat, puudub umbes pooltel filoloogiline haridus, see tähendab, nad on kirjanikud ja/või filosoofiharidusega inimesed. Just nimelt viimastel, s.o filosoofidel, ongi praegu kõige parem teoreetiline baas. [---] Aga regulaarselt ei tegele kriitikaga peaaegu mitte keegi - nad teevad seda oma kirjaniku-, filosoofi-, kirjandusloolase-, toimetaja-, kolumnisti-, õpetaja-, keeletoimetaja-, kopiraiteritöö kõrvalt, kui aega jääb. Professionaalsuse puudus tähendab seda, et ülekaalus on sellised žanrid nagu annotatsioon, raamatuülevaade, lühiretsensioon. Kriitika tahab olla huvitav, kardab teooriat ja põgeneb selle eest. (lk 132)
Reaalne olukord on selline, et keskmine läti kirjaniku raamat saab heal juhul kaks retsensiooni. Kui veab, kolm kuni viis. Tõlkeraamatud vähem, kui üldse. (lk 132)
Räägin siin peamiselt proosast, ja ainult pisut luulest. Aga enne seda tahan öelda, et nimetatud muutuste taustal eksisteerib kogu aeg edasi ka selline, nii paremal või halvemal tasemel kirjutatud proosa, mis ikka veel tegutseb suurte narratiivide koodis, samuti - ja seda tuleb eriti rõhutada - hea modernistlik luule. Nii et läti luulet lugeda on kogu aeg rõõm, ainult et kaanonimuutused on sinna ilmunud juba varem ning ilmnenud 90ndatel palju märkamatumal ja vähem revolutsioonilisel kujul kui proosas. (lk 132)
Enne kui osutada esimestele kindlatele pidepunktidele proosaparadigma radikaalses muutuses, pean lisama, et tegelikult oli esimene "teadlikult" mängulise proosa esindaja läti kirjanduses juba vanameister Marģeris Zariņš ja tema romaan "Vale-Faust ehk parandatud ja täiendatud kokaraamat", mis ilmus 1973. aastal (eesti k-s 1981) ja millest vahel räägitakse kui esimesest postmodernismi paradigma teosest. (lk 133)
Nora on ka kirjanikutüübina uus nähtus. Lätis on kirjanikele ikka veel pisut omased väljavalitusenostalgia ja tunnustamata geeniuse kompleksid, mis tähendab seda, et neile tundub loomulik, et keegi teine peaks midagi nende eest ära tegema. Nora aga esindab uut, noore, eduka ja teovõimelise kirjaniku tüüpi, elab vaheldumisi nii Riias kui New Yorgis. On eriti tegev ka kirjanduselu organiseerimisel. Kuna räägib laitmatult inglise keelt, siis on ta kaua aega olnud Läti kirjanike liidu püsiesindaja välismaal, just tema eestvõttel on praegu teoks saamas Läti Kirjanduse Keskus. See-eest kirjandus, mida ta kirjutab, on saanud väga tabava iseloomustuse: "reaktsiooniline romantism". (lk 137)
Ta jutustus sünnib, sulades kokku väga paljudest metafooridest, millest enamik on omakorda ise jutustuse väärtusega. Ikstena proosas on tunda pisut arhaiseeritud keelekasutust, mis mõjub üsna omapäraselt. Ta põimib oma juttudes ühte unenägusid, ajaloofakte, katoliiklaste kombestikku, läti folkloori ja sadu muid asju. (lk 137)
Kõik eelmainitud postmodernse laadi esindajad demonstreerivad oma erudeeritust, Einfelds aga on lihtne, lausa lihtsameelne, eriti romaanides. Näiteks romaan "Sigade raamat" on ühe sea arenguromaan, aga see pole mingi allegooria, tekst on ainult tekst, mitte reaalsuse allegooriline kommentaar. Einfeldsi jaoks ei kehti mingeid seadusi selle kohta, mis on kirjandus, mida kirjanduses võib ja mida ei või teha. (lk 138)
Huvitav on see, et suurte luulemõjutajate Elsbergsi, Roze ja Raupsi järel on kultusliku koha noorte luuletajate ja lugejate seas saavutanud hoopis Läti venelased - rühmitus Orbita. Nad ise peavad enda omapäraks vene luuletraditsiooni ühendamist lätiliku ehk riialikuga. Nad räägivad läti keelt, ja loevad ka läti kirjandust. Ütleksin, et eelkõige on see lihtsalt heäl tasemel luule, ja nähtusena tõlgendatav ilmselt pigem sotsiaalselt kui poeetiliselt. Noori veetleb ka orbitalaste esinemislaad: luulet lugedes ei istu nad mitte küünlavalges ruumis, vaid teevad performance'eid. Nad esindavad juba uue tehnoloogia põlvkonda, näiteks ei ilmunud nende teine almanahh mitte raamatuna, vaid CDRom'ina. (lk 138)
Proosa kohta võib oletada, et metafoorsusega liialdamine on end ammendanud ning fragmentaarsust ja teisi vorminippe püütakse nüüd järjest enam väljastada süžeega, teatava realistliku maneeriga. (lk 138-139)
Meil pole ühtegi todelikku euroromaani, meil pole Kivirähki, Kenderit, Hiramit ega Sauteritki. Ja niikaua kui Lätis elab eesti kirjanduse tõlkijaid, pole ehk vajagi. (lk 139)
Loomulikult on ka meil autoreid, kes püüavad tabada verinoorte inimeste maailmatunnetust ilma ajalootaagata, aga siiani pole see ehk päris korda läinud. Kuid meil on väga tugev see suund, mida eesti kirjanduses heäl tasemel esindab vist ainult Ehlvest. (lk 139)
Silmas pidades eesti proosa mehelikku tausta, söandan ka ütelda, et nii nagu kirjutavad Repše, Ikstena ja Abele, ei kirjuta Eestis mitte keegi. (lk 139)
- Maima Grīnberga, "Läti kirjandus 90ndatel: metafooride pitsid ja süžeede varjud", Vikerkaar 2-3/2001, lk 130-139

Välislingid