Kellamees

Proosa

Kui jutud sellest Kiievini jõudsid ja teoloog Haljava filosoof Homa säärasest saatusest lõpuks kuulda sai, siis vajus ta terveks tunniks mõttesse. Temaga olid ajapikku toimunud suured muutused. Talle oli õnn naeratanud: õpikursuse lõpetamise järel oli ta pandud kõige kõrgema torni kellameheks ning ta käis peaaegu pidevalt ringi lõhkise ninaga, sest et kellatorni puutrepp oli ääretult lohakalt tehtud.
- Nikolai Gogol, "Vii", tlk Toomas Kall, 1987 ("Klassikalised lood"), lk 72-73

Mida ta aga üle kõige oma koduses kirikus armastas, mis äratasid ta hinge ja lasksid laiali ajada ta viletsaid tiibu, mida ta muidu nii abitult oma kitsas urus koos hoidis, ja need, mis teda vahel ka õnnelikuks tegid, olid kirikukellad. Ta armastas ja kallistas neid, kõneles nendega, sai neist aru. Alates väikesest kellast ülal kellatorni löövide ristumiskohal kuni suure portaalkellani, oli tal kõigi jaoks õrnust. See kellatorn ja kaks peatorni olid talle nagu kolm puuri, milles tema enese kasvatatud linnud ainult temale laulsid. Ja ometi olid needsamad kellad ta kurdiks teinud, kuid emadki armastavad sageli kõige enam just seda last, kes neile kõige rohkem kannatusi on toonud.

Tõsi küll, nende helin oli ainuke heli, mida ta veel kuulis. Ses mõttes armastas ta suurt kella kõige rohkem. Seda eelistas ta pühapäeviti kellade kumisevas peres. Selle suure kella nimi oli Marie. Ta rippus üksinda lõunapoolses tornis oma õe Jacqueline’i naabruses. Viimane oli väiksem ja rippus väiksemas puuris. Jacqueline’i nime oli ta omandanud Jean Montaigu naiselt, kes ta kirikule oli kinkinud, mis aga sugugi ei takistanud, et sel naisel hiljem Montfauconis pea otsast raiuti. Teises tornis rippusid kuus kella ja lõpuks kuus kõige väiksemat rippusid kesktomis löövide ristumiskohal puust kella kõrval, mida löödi ainult suure neljapäeva õhtupoolest lihavõtte laupäeva hommikuni. Nii on Quasimodol oma haaremis viisteistkümmend kella, kuid suur Marie oli ta lemmiknaine.

Raske oleks kirjeldada ta rõõmu suurtel kellalöömise päevadel. Kui ülemdiakon talle loa oli andnud ja öelnud: "Mine nüüd," ronis ta kellatorni keerdtreppi mööda üles kiiremini, kui ükski teine alla oleks tulnud. Lõõtsutades astus ta suure kella õhurikkasse elamusse. Hetkeks silmitses ta teda harduse ja armastusega, siis kõnetas ta teda mahedalt, patsutas teda käega nagu toredat hobust, kes pikale sõidule läheb. Ta haletses teda ta eelseisva vaeva puhuL Pärast neid esimesi kallistusi hüüdis ta oma abilistele torni alumisel korrusel, et nad alustaksid. Need riputasid endid köite külge, põikpuu kiunus ja päratu suur kellakest hakkas aegapidi kõikuma. Südame põksudes jälgis Quasimodo teda pilguga. Niipea kui tila kella vasega kokku puutus, hakkas kohe võbisema tala, mille küljes ta rippus. Ka Quasimodo võbises kellaga kaasa.

Victor Hugo, "Jumalaema kirik Pariisis", tlk Johannes Semper, 1982, lk 126-127

Kuidas vallasurnuid maetakse?

Niisama nagu teisigi. Kellamees lööb kella, õpetaja loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga köster, kes vallasurnud hauda paneb — hauakaevajad ootavad niisamuti juures, labidad käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.

Juhan Liiv, "Vari"

Paunvere kiriku kellamees oli imelik mees. Temal oli ilmast ilmani midagi müüa; kui tal just midagi müüa ei olnud, siis oli tal midagi loosida; ja kui loosida ka ei olnud, siis oli ta kõrtsis, jõi ja kakles. Üks silm oli tal juba kakluse juures peast välja löödud, teine pidas veel vastu, aga mõned ütlesid: "Kauaks Liblele sedagi saab, küllap lendab seegi pealuust varsti välja. Liblele anna sada silma, siis ka ei ole tal aasta pärast enam ühtegi."

Lible ise ütles niisuguste noogutuste peale lihtsalt:

"Olge aga vait, põle mina teie silmi omale palkamas käinud. Hoidke aga oma sihverplaat terve." (lk 21)

Lible võttis kellanöörist kinni, viskas ärapõlenud paberossiotsa maha, astus sellele jalaga peale, sülgas ja seadis enese kellalöömiseks valmis.

"Oota, las mina löön," ütles Arno ja võttis kellanöörist kinni.

"Sa ei jõua."

"Jõuan."

Ta jõudis küll, aga ta oli harjumata. Esimene löök läks nurja. Selle asemel, et korraga kella käima tõmmata, nii et selge löök käiks, kostis ülevalt võõras, veider heli kil-kilkoll. Lible hakkas suure häälega naerma, kuna aga inimesed all ütlesid:

"Kas kuuled, Lible kolistab üleval vana pada."

Üks teine jälle vastas:

"Küllap on oma nospli jälle täis võtnud, küllap tuleb varsti kõige kellaga ülevalt alla."

Ja suitsetajate ja kõnelejate noormeeste salk kirikuesisel platsil vahtis ammuli suuga üles, nagu oleks nad tõesti oodanud, et Lible kellaga ülevalt tulema hakkab. Jäid aga varsti rahule, kui selged, korralikud piu-paud kostma hakkasid ja inimesi palvele, Õnnistegija sünnipäeva pidule kutsusid. Arno sai kellast korra jagu ja nüüd toimetas ta selle kallal, nagu oleks ta eluaeg kellamees olnud. (lk 94)

Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevalehe raamat, 2006

Kellamees seisis pärast kellalöömist veel kirikuesisel ja vaatas, kuidas suvi edeneb; tema äratuskell oli pikkade aastate ajamõõtmise peale viimaks omadega sassi läinud, aga kellamees jälle oli hakanud vanadusest tajuma aega niisama erksalt nagu muret ja rõõmu, nii et ükskõik mida ta tegi, isegi kui ta magas (ehkki elu on vanaduses kõvem kui uni — ta on valvas ja lakkamatu), siis niipea kui tund täis sai, tundis ta kohe mingit ärevust või iha, ja siis läks ta ja lõi kella ning rahunes jälle ära.

"Kas ikka elus, vanataat?" küsis Zahhar Pavlovitš kellamehe käest. "Kellele sa seda päeva mõõdad?"

Kellamehel oli tahtmine jätta vastamata: seitsmekümne eluaastaga oli ta aru saanud, et oli teinud pooled teod ja kõnelnud kolmveerandi kõigist sõnadest ilmaasjata: ei olnud tema hoolest ellu jäänud ei lapsed ega naine, sõnad aga olid ununenud nagu juhuslik müra. "Kui ma praegu ütlen sellele mehele sõnakese," kaalus kellamees endamisi, "läheb tema versta maad edasi, ja pole mind enam teps tema igaveses mälestuses tallel, sest kes mina talle olen — ei sugulane ega abiline!"

"Ilmaasjata näed vaeva!"

Selle rumaluse peale vastas kellamees ometi:

"Mismoodi ilmaasjata? Minu mäletamist mööda on meie küla kümnel korral välja rännanud ja pärast jälle tagasi tulnud. Ja tuleb nüüd ka — ega ilma inimeseta kaua läbi saa."

"Aga mis su kellalöömisest kasu on?"

Kellamees tundis.Zahhar Pavlovitši kui meest, kes andis oma kätele küll voli igasuguseks tööks, aga kes aega hinnata ei osanud.

"Kuule nüüd — või mis kasu! Kell aitab mul aega lühendada ja laulda ka..."

"Laula siis pealegi," ütles Zahhar Pavlovitš ja jättis küla sinnapaika.

Andrei Platonov, "Inimene iseendas", tlk Virve Krimm, rmt: "Meistri saamine", 1979, lk 79

Ikka veel kostab Jevdokia hingekella kaeblik hüüd, juba mitmendat tundi. Kellamees, saanud igalt Jevdokia pojalt viiekroonise, ei mõtlegi lähemal ajal tagumist lõpetada. Seal nad seisavad kahekesi tornis, kellamees ja ta naine. Nad on rõõmsad ja õnnelikud, nad sikutavad kellanööri kordamööda, enne üks, siis jälle teine. Ja kui nad hakkavad väsima, jookseb eit, selline kärmas ja mustake, poodi viina järele. Nad rüüpavad sõbralikult, ahnelt, jälle ja jälle teineteist ergutades, teineteisele õlale patsutades, kuni pudel on tühi. Siis jookseb eit uuesti Ekke Moori juurde. "Nagu aitaks juba," arvab kellamees, "pisut raha peaks jätma ka toidu jaoks." Kuid eit, see kärmas ja mustake, arvab nõnda, et toitu võib olla, aga viina peab olema. Ja nõnda nad tegutsevad seal tornis, suur mure südames, et selline naine nagu Jevdokia sureb vaid üks kord.
- August Gailit, "Ekke Moor", 2007 (6. trükk), lk 179

On keskpäev. Kabeliukse lukuaugus krägiseb võti ja kellamees seisab lävel. Ta sikutab kätega nöörist ja tornis hakkab kell kuminal lööma. Linnud lendavad minema ja inimesed jäävad seisma. Natuke aega valitseb tardumus. Ainult kellamees muudkui helistab ja helistab. Siis panevad mehed mütsid pähe ja kostab väravate krääksumist. Lehmad tulevad karjamaalt ja meie läheme sööma. Kellamees võpatab, kell jätab noogutamise ja saabub vaikus. Keskpäevane vaikus.
- Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 111

On pühapäev, ning ta haarab pihku kaks jämedat köit, seistes ise väljas kiriku kõrval. Kellad ripuvad maa peale püsti aetud toekal põikpuul. Mingit pidulikkust nagu kellatornil sel veidral riputisel ei ole. Löögid lõhestavad vaikust, liigutus, millega nad tekitatakse, on enam-vähem lehmalüpsiliigutus, hoogsam ainult.

Jultunud amet! Kõikidesse akendesse kerkivad pead.

Kellamees ei saa kohe rütmi kätte. Alguses pole päris selge, on tegemist jumalateenistusega või matusekelladega. Siis hakkavad kõlama rahulikud, vahelduvad heledam-kumedam löögid, küllalt rutakad, et teada: täna siit Wiepersdorfi paarisajast elanikust küll kellelgi ärateed jalge all ei ole.

Mees on jändrik, sepikukarva turrjuuste ja tuuldunud näoga, ei kuulata ta oma kellade toonipuhtust ega kaja vaikses sügishommikus. Asjalikult sõlmib ta köiepaari jälle ristise malaka külge, ronib, valged sokid välkumas mustade töökingade servalõikest, alla madalalt postamendilt, ning enne veel, kui vaibub viimaste löökide majesteetlik kumin, on kellalööja taas oma korviga jalgrattal ja punasest telliskivitarast välja sillutisele keeranud.

Samavõrd, nagu oli tähelepandamatu ta tulek, on nüüd pidulik ta lahkumine. Seda jälgivad kõik, varjamata. See on külaelu jaoks niisama kaalukas sündmus nagu kella löömine isegi. Ja tahaks, et ses oleks joont, et ei oleks sokke ja korvi, et see poleks kellegi lootuste petmine.

Asta Põldmäe, "Kirjad pääsukestele", 2009, lk 90-91

Luule

süda kumiseb tuules puud aga kõiguvad
kellad enam ei löö kellameest hõiguvad

kellamees laskus alla pikkade treppide kaudu
keset sügavat ööd ta kangutab lahti haudu

samba varjust ma piilun kellamees mind ei näe
keegi õnnetu krahv kivi alt sirutab käe

kellamees vaatab ringi ja krahvi juurde poeb
hämaraid õhtuseid lehti krahvile ette loeb

otsa saab kollane küünal läbi on loetud lehed
krahv võtab kinda käest HOMSENI ütlevad mehed

hommik kui tuleb torni kohtab sääl kellameest
jälle löövad nad kella meie kõikide eest

Juhan Viiding, "* süda kumiseb tuules" [1970], rmt: "Kogutud luuletused" (1998), lk 141

Kellamees, kellamees,
ära kolgi kella.
Kellatornist kukub aeg
kõminaga alla.

Vladislav Koržets, "Ringmängulaul" kogus "Kopli park" (2023), lk 28