Hanna Brotherus

Hanna Brotherus (sündinud 7. juunil 1968) on Soome koreograaf, tantsija ja kirjanik.

"Mu ainus kodu"

Tsitaadid väljaandest: Hanna Brotherus, "Mu ainus kodu", tlk Mall Paas, Varrak, 2023.

Mul on see keha, mis on mu ainus kodu. Mitte millegi muu eest ma vastutust ei kanna. Kõik muu jääb siia maha, kui ma suren. Kehast jääb vaid tuhk rannakaljudele või puujuurtele. Mida tunnen ja kogen, kes ma tegelikult olen - see omab tähendust. (lk 12)
Tean, et mälu on ebausaldusväärne jutustaja. Igaüks on oma elu peategelane ja kellegi teise vaatenurk minu loole on teine. Sellest hoolimata tahan lisada, et kui keegi sooviks, et temast oleks kirjutatud soojemalt, oleks ta pidanud sellele mõtlema juba kaua aega tagasi. (lk 15)
Meid kasvatati nagu tsirkusehobuseid. Meil olid silmaklapid, mis ei lasknud kõrvale vaadata. Oli soovitatavam vaadata ettepoole ja keskenduda konkreetsetele tegevustele kui eksida erinevatesse erutavatesse mõttemängudesse. Oluline oli olla hea, kena, usin ja vähenõudlik.

Meie peres viljeldi järgmisi uskumusi: Naabripoisil olid viltused silmad, kuna ta oli õunavaras. Naabritüdrukul oli pissihais juures, kuna ta vanemad olid kommunistid. Tuli levib, kui küünal valveta jätta. Punane ja roosa värv kõrvuti ei sobi. Seelikuga ei sobi tossusid kanda. Rinnahoidja ei tohi välja paista. Poest toodud metallpurkide kaaned tuleb ära pesta. Vargad liiguvad ringi ainult pimedas. Fiat on parim auto. Kui su rüht on halb, on su elu mokas. Kui hommikuti kaua magad, oled laisk. Tubade uksed tuleks alati lukust lahti hoida. Sahtlid samuti. Kurikas esikus tagab turvalisuse. Õhtuti ei tasu rasketel teemadel rääkida. (lk 26)

Kui kirjutan emast, lähevad mu õlad pingesse ja kael jääb kangeks. Ma ei tahaks olla eemalehoidev ega ettevaatlik. Siiski on elu seda õpetanud. Parem on olla vait. Parem lasta olla kui avada. Parem mööduda kui kokku saada. Tahaksin endast välja heita kogu halva, kadeduse ja kibeduse, mida ema vastu tunnen, kuna on ju ka palju muud, palju head, millele tahan keskenduda. Siiski on see mu meeltes kõigepealt rüvetatud, sammaldunud, riknenud pinnaga inimsuhe, mida ma sellisena taluda ei jaksa. See imeb minust välja jõu ja elu. (lk 33)
Isa on mulle elu kohta palju õpetanud. Ta õpetas mind pussnoaga vestma, kala püüdma, õpetas autot pesema ja tankima, õpetas jalgrattaga sõitma ja lauas söögipalvet lugema. Ta õpetas, et sõpru aidatakse alati ja et talgutöös peitub jõud. Ta õpetas selgeks korrutustabeli ja heinateo ja hallrästaid vihkama, õpetas vilistama. Isa õpetas raha pangas hoidma, inimestele silma vaatama ja neid usaldama. Isa õpetas, et igas inimeses on midagi head. Ta õpetas, et ega müts meest ei riku. Ta õpetas julgust nõrgemaid kaitsta ja oma arvamus valjult välja öelda. (lk 48)
Kunst on loodusseadustest üle, relatiivsusteooria, merehoovused ja anatoomia on tema käes voolimisvaha. (lk 81)
Tants on hetk kahe hingetõmbe vahel, see on tagasihoidmine või vallapäästmine. See on surma ilu elavas inimeses. (lk 83)
Tants on sünnitustee sellele, mis on tulemas. Mille suunas lähen. Tants on lõhe kosmoses, must auk ettearvamatuse energia suunas.

Tantsin ja kirjutan keeleotsaga suulakke sõnu, millest ei saa kõnet, vaid seesama vaikne värsirida mis lapsepõlves: Näe mind. Armasta mind. Ma ise ei oska. (lk 84)

Vaatasin teiste tantsijate kehasid kadedusega. Vaatasin, kui lihtsalt neil kõik tuli, kuidas kõik toimis, varvaste asendist alates. Teistel oli raskuskese paigas. Keskmes. Õppisin neli aastat ja selle ajaga ei saanud ma selgeks, mida tähendab kese. Teadsin, et see pole vaid koht keha geograafias. Teadsin, et kese on inimese keskkohas. See on jõu keskus. See on liikumise sisu. Just see oli mul puudu. Tundsin, et olen jäsemed, rindkere ja pea. Oma seljast mul ülevaadet ei olnud. Nagu teisedki tantsijad, kandsin trennipükste peal laiast kummipaelast seotud rasvavööd. Vöö mõte oli, et see aitaks meeles pidada kõhu tõstmist, keskme hoidmist Ma ei öelnud kellelegi, et ei saa asjast aru, niisiis jätkasin saladuse kaasaskandmist. Tõmbasin lihtsalt kõhu sisse. (lk 93-94)
Vahel võpatan, kui möödakihutaval viivul mõistan, et olen siin vaid hetkeks. Kõige kaduvus välgatab mu kuklas kui põhjavalgus. Vaatan, kuidas kohvioad puruks muutuvad. Siis olen eemal. Oskan olla ainult mina ise ja sedagi kehvasti. (lk 98)
Tütre sünnitamine kestis kõige kauem ja see oli kõigist sünnitustest valuderohkeim. Kui jõudsin pressideni, arvasin, et suren. Arvasin, et olen juba kogenud sünnitaja, ja arvasin, et tean, kuidas mu keha toimib. Mõtlesin, et lähen segi valudest, mida sünnituse hilises etapis enam ka tuimestada ei saanud. Mäletan selgesti mõtet, millest sain jõudu lõplikuks tõukeks. Armastuse äär. Mõistsin, et siin see on. Äärejoon kulges minu ja minust sündiva uue elu vahel. Sain aru, kui vähe ma armastusest tean. (lk 108)
Kõik on eraldumine. Oleme teise inimesega kontaktis vaid nabanööri kaudu. Selle katkedes oleme alati üksi. (lk 112)
Emaksolemises sisaldub see paradoks, et kuigi lastel on oma elud, siis kuni nad on veel lapsed, juhtub minuga juhtuv ka nendega ja vastupidi. (lk 118)
Lapse põhiülesanne on ennast iga hinna eest kookonist välja võidelda ja vabana lennata. (lk 124)
See on mu väikese maailma valupunkt. Tunnistada ja mõista, et kuigi minu eest hoolitseti ja mul oli väliselt kõik, mida vajasin, ei saanud mulle osaks armastavat, heakskiitvat pilku, mis oleks kinnitanud, et kõik on tõepoolest hästi. (lk 125)
Kui kirjutaksin nüüd kirja noorele iseendale, lisaksin meelespea selle kohta, kuidas oma lapsi tuleb kohelda: lase neil lastesaateid vaadata, lase neil tavalises lasteaias käia, ära süüdista neid, räägi nendega lugupidavalt, usalda, selle asemel et kontrollida, õpeta neile selgeks puhkamise ja jõudeoleku saladus, ela oma elu naisena, vaatamata sellele, et oled ema. (lk 127)
Looduses on surm alati lähedal, ka siis, kui seda näha ei ole. Sügis laseb juba suvel oma tulekut aimata. Nähtamatu käega joonistab ta oma peene jälje leherootsudele. Vool aeglustub. Soonhaaval toimub kuivamine ja jõud väheneb. Värv ja elujõud tuhmuvad ja ühtäkki saabub päev, mil leht puust eraldub. (lk 172)
Abikaasadevahelisest armastusest räägitakse meie kultuuris igavalt ja pinnapealselt. Justkui oleks otsus paari heita suhte sisu muutumatuks pitseerinud. Abielu oleks rohkem nagu ametiühing kui kire kindlus. Kennelliit, Lapsevanemate Liit, Inseneride Liit ja Abieluliit. Eeldatakse, et armastus selles liidus elab, kui vaid on kokku lepitud vastastikustes kasudes. Otse hakatakse rääkima alles siis, kui armastusse tekivad mõrad. (lk 189)
Kõige suurem tarkus on see, mida meie keha tunneb. See on teadmine, mille armastajad omandavad ja mida mäletavad, nagu teadlane teab universumi täiuse kohta. Kes võiks olla targem kui see, kes armastab? Kes võiks olla meeletum kui see, kes armastab? (lk 192)
Mind valdavad segased tunded, kõik on ebaselge. Varem oli mul kombeks maandada see erinevate koduprojektide käivitamisse, inimestele helistamisse, liikumisse. Viimasel ajal hakkan koristama. Ikka sama mall. Olemine läheb näiliselt kergemaks ja tegutsemine toob kaasa tasu, milleks on rahulolu ja vajalikkuse tunne. Nii võib elada. Võib elada, vajumata pidevalt sügavale süvamõtisklustesse või loomeprotsessi. (lk 197)
Puudutus on kõige parem ja ilusam viis hirmukelme eemaldamiseks. Puudutusel on jõud, mis läbib valu, kibeduse ja hirmu ristteed. Puudutusega võin jõuda sinna, kuhu ma üksi minna ei julge. Enesesse. Sellesse paika, kus näen sügavaimat musta ja heledaimat valgust. Seal mõistan mis on muutunud, ja mõistan, et seda, mida kontrollida suudan, on õige vähe. (lk 202)

Tantsimine on ruumi lõhestamine.

Tantsimine on läbi õhu tungimine.

Tantsimine on kaaluga mängimine.

Tantsimine on ajaga flirtimine.

Kirjutamine on uudishimu.

Kirjutamine on puhastamine.

Kirjutamine on kannatlikkus.

Kirjutamine on tants pliiatsiga.

Koreograafia on inimkehadega kirjutamine. (lk 204)

Kasvasin üles uskudes, et ma ei tohi midagi vajada. Kasvasin arvates, et olen olemas teiste jaoks.

Valge vale on salakaval lõks inimesele, kes ei oska oma tahet väljendada. Kõik muutub laialivalguvaks ja ebaselgeks. Valgete valede rääkimine muudab tühjaks ja üksildaseks. Kui eitan, et olen väsinud, et mul pole jõudu või tahtmist, eitan iseennast. Varjates oma tundeid ja soove lähedaste eest, petan iseennast. Öeldakse, et tõde teeb vabaks, aga märkan sageli, et mul jääb aususest puudu vaid lahkuse võrra. (lk 215)

Kunst on mulle tõe otsimine, selle poole minek, higi ja valutavad jäsemed. Teosed on mõnikord nagu kõrvalprodukt. Need on raamid, milles töö nähtavaks saab, aga tähendused on sündinud juba teel olles. Kui nad sündimas on. Kõige enam armastan oma töös seda kirge, mis paneb märkmeid kirjutama või kassajärjekorras õlaliigutust katsetama. (lk 225)
Alati on palju toimunud. Seetõttu võimaldab kirjutamine kõike mõista. Talumatu kaos muutub vokaalide ja konsonantide abil arusaadavaks. Pilk järgib mälestusi. Pilk muutub armulikumaks. (lk 227)
Tantsimine on silmadega tõendatav liikumine ruumis. (lk 228)
Tunnen luudes, et on tasunud elada. Olen hüpanud. Olen inimestele silma vaadanud. Olen nõustunud hullusega, mida pisendavalt armastuseks kutsutakse. Olen usaldanud. Olen riske võtnud. Ei ole olnud sellist tunnet, et ees ootab midagi toredat ja seepärast jätkan valitud suunas. On lihtsalt olnud tugevam soov minna kui minemata jätta. (lk 229)
Olen kirjutanud pöidlaga nimetissõrmele, keelega suulakke, tušiga peopessa ja jalalabaga liivale. Nüüd kirjutan esimest korda teadlikuna sellest, et sõnad jäävad teistele lugeda.

Tantsuteosed ei ole kuhugi alles jäänud. Need on puulehed, mis kasvavad, et tuules minema lennata, veevoolu ununeda. Tants elab hetke, tema seadus on raskusjõud. Kirjutamise seadus on trükipressi jõud. (lk 229)

Olen nelikümmend aastat tantsinud, aga ei harju kunagi ära sellega, kuidas see mõnuaine mõjub. Väsimus asendub lihtsuse ja kergusega. Hoidsin käsipuust kinni, mu käed, jalad ja puusad leidsid automaatselt asendid, ehkki vanus on oma töö teinud. Muusika alates tulvas mu rindkeresse liigutuse laine. Olen siin. Mitte suhtes teistega või minevikuga, vaid ainukordse iseendana. Kellelgi ei ole võimu ega jõudu mu olemust ära röövida. Hingan iseenese jaoks. (lk 234)
Inimene on kui vana küünal, mida kurbus ja ohked on sulatanud nii, et steariin valgub piki keha. (lk 237)
Häbi on kivi. See on terve igaviku paigal püsinud ja näib kuuluvat inimeseksolemise juurde. Häbi on vaikselt ja temast on raske mööda saada. Mul ei ole häbi vaja. Kui kivi liigutan, ründavad selle alt välja elusana maetud unistused. Nad nõuavad, et tants lõpeks, ja käsivad vait olla. Ütlevad, et mitte selle tooniga.

Õigupoolest ei ole, mida häbeneda. On ainult valestimõistmisi, takistusi, kohmakust.

Ja kurbust, mis on vihaks muutunud ja tundub alaväärsusena.

Häbi on, nagu laseks teised inimesed ilma loata naha alla.

Häbi paneb mööda tuba edasi-tagasi saalima.

Täiuslikkus põrnitseb. (lk 245)

Inimestes on kõige huvitavam see, mida nad peidavad. (lk 247)
Teraapias hakkasin mõistma, et käitumise all ja kõige peal, mida oleme õppinud ja millesse usume, on vaheruum. Seal on päris mina. See ruum on tunnelite võrgustik, kus voolab ere veri. Armastan seda päris mind, kuigi oleme veel natuke vähe tuttavad. (lk 249-250)
Igal pool on rebendeid ja nii paistab valgus sisse. (lk 283)
Jätkumiseks on vaja kahte. Lõppemiseks piisab ühest. (lk 295)
Minu silme all vananes naine, kellest ma tulnud olin. Siin ta oli, varsti juba rauk. Ema, kelle võimetus näidata või öelda, et ta mind armastab, oli mulle äärmiselt palju valu teinud. Ma ei olnud osanud rääkida ega seda rasket küsimust temaga lahata. Samamoodi, nagu polnud osanud ka tema ja tema ema. Või vanaema ema ja tema ema. Tegemist oli asjaga, mille arutamine ei olnud möödapääsmatu. Jäädi ellu ilma armastust näitamata, ellu oli jäädud ka varasemates ema-tütre suhetes. (lk 300)
Kõige paremini maailmas tundsin neid kahte naist siin enda kõrval, peaaegu kõik mälestused mu elust põimuvad nende ja minu all kasvavatesse juurtesse ja meie peal olevatesse väätidesse. Olime hernepeenar. Eraldiseisvate õisikute vahel täitsid ruumi peened keerduvad köitraod, mis üksteise külge kleepusid. Häirivalt ja imeliselt. (lk 301-302)