Elin Sütiste

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Elin Sütiste (sündinud 6. veebruaril 1975 Tallinnas) on eesti tõlketeadlane, tõlkija, luuletaja, illustraator ja semiootik.


Luule[muuda]

teeperves putked põlvini silmini
lõhn
peaaegu olematu
siduvam kui miski muu

  • "Bussijaama ja turu taga", Looming 11/2016, lk 1573


700-aastane kirik on täis saginat
veel viimased otsivad oma kohta
metsasarved ja viiulid ja oboed ja flöödid teevad soojendust
läbisegi heliredelid ja passaažid on raam
kontserdi eelmäng
käekott süles vibreerib kas tõesti jäi telefon sisse
aga ei helilained hoopis
kõhus lendavad liblikad
nagu enne kohtamist
...
ei, ei ole vaja allaheitlikkust!
mürisev finaal paneb õhu värisema ja kätel tõusevad karvad püsti
täitke mind inimest
täitke see inimese ehitatud kirik
inimese loodud muusikaga!
kirik on täis eufooriat ja endorfiine
kulminatsioon on õnnestav

  • "Con amore", Looming 11/2016, lk 1573-1574


näha vastasmaja tumehallides paneelides
ilu kvintessentsi mille peale süda
krampi tõmbub
roomata mööda igavuse paksu klaaskatet igatsedes
sukelduda
sinusse
ilusse
elusse
...
elada kõndides köiel üle kuristiku
elada Mustamäel


milline lootusrikas mäng
elu enda mudel
kui oled piisavalt kiire
kui topid kõik tühikud ideaalselt täis
siis rida haihtub
üks mure tõeliselt vähem
...
see on viga kui otsustad olla tühiku suhtes
leplik ja armastav - siis pole pikka pidu
ei tühik tuleb halastamatult killida
tühik tuleb täita kiiresti ja otsustavalt mateeriaga
ainult nii on lootust jääda ellu
selles mängus
sellel levelil


lahkunud sunnikud ei lahku vaid jäävad
kummitama
mitte nii nagu kummitused uua-uua
vaid nagu mõni laul
muudkui tuleb meelde ja meelest ära enam
ei lähe
...
kuid mõnikord
on päriselt veel lahkumata inimesed
rohkem lahkunud
isegi need keda tunnen isiklikult
üsna lähedalt
nemad
ei kummita

Proosa[muuda]

  • Kuigi 20. sajandi jooksul Eestis tõlkijale esitatud nõudmiste rohkus võtab silme eest kirjuks, võib üldistavalt kokku võtta, et valdavalt esindavad need üht põhimõtet: ilukirjandust tuleb tõlkida kunstipäraselt ja samas võimalikult täpselt.
  • Jakobsoni arvustuses on välja öeldud tõlkeideaal, mille poole püüeldakse ka järgmise sajandi jooksul: tõlkija ei tohi kaotsi lasta midagi ei teose "sisust ega koorest", teisisõnu peab ta võimalikult täielikult edasi andma nii teose sisuplaani kui ka väljendusplaani – põhimõte, mis leiab järgimist nii proosa- kui luuletõlkes.
  • Kõrvuti tekstidega, mille tõlkeline olemus on ühes või teises sõnastuses ära märgitud, ilmus 19. sajandil ka hulgaliselt selliseid, mis annavad oma tõlkestaatusest teada kas minimaalselt või üldse mitte. Suur hulk ärkamisaja esikirjanike (nt Kreutzwald, Koidula) loomingut on tagantjärele tuvastatult loodud välismaiste, kõige sagedamini saksa eeskujude järgi, kuid meil käibisid need algupärase loominguna. Sellise praktika erijuhtumiks on "Eesti esimene suurem plagiaadiskandaal", kui Jakob Kõrvi "Luigemäe Olli" võitis Eesti Kirjameeste Seltsi 1890. aasta jutuvõistlusel esimese koha, ent kui mõni aasta hiljem tuvastati, et teos on vaba ümberjutustus F.-R. de Chateaubriandi "Atalast", sai see kriitikalt põrmustava hinnangu ja auhind võeti tagasi.
  • 1927.–1928. aastast edasi ja läbi 1930. aastate domineerib tõlkealastes kirjutistes arusaam tõlkimisest kui kunstist. Üksteise järel toonitavad kriitikud tõlkija tegevuse loomingulist olemust ning vastandavad seda nägemusele tõlkest kui probleemitust ja pelgalt pragmaatilisest ülekandest.
  • Kokkuvõtvalt võime öelda, et 1930. aastatel hinnatakse kõrgelt kunstilist ja loovat tõlget, kusjuures hea, loominguline tõlge tähendab samas ka võimalikult täpset, originaalilähedast tõlget.
  • Sõjajärgsetel aastatel ilmus palju vene keelest tehtud tõlkeid, mis kogenud tõlkijate nappusel anti tihti teha algajatele või üsna juhuslikult tõlketööle sattunud inimestele. Koos vohama hakanud täpsusepüüdega oli tulemuseks hulk sõnasõnalisi saamatuid tõlkeid.
  • Sihtkeele loomulikkus ja idiomaatilisus kui kunstilise proosatõlke kriteeriumid omandavad järjest enam kaalu ning kujunevad alates 1960ndatest eesti kirjandustõlke tunnusjooneks kogu Nõukogude perioodi jooksul. Üheks põhiliseks tõlkekvaliteedi kirjeldamise vahendiks tõlkearvustuses saab vastandus mehaanilise ja loova tõlkimise vahel.
  • [Henrik] Sepamaa, kes on ise viljakas tõlkija, on ka üks valjuhäälsemaid kompensatsioonimeetodi propageerijaid. Kuna keeleerinevuste tõttu ei ole võimalik kõiki lähteteksti stiilinüansse alati tõlkes edasi anda, siis julgustatakse kirjandustõlkijaid kasutama kompensatsioonimeetodit, teisisõnu, kompenseerima tõlke ühes paigas kaotsiläinut mõnes teises sobivas kohas n-ö ületõlkimisega [---].
  • [Urve] Lehtsalu arutleb nii konkreetsetele grammatilistele konstruktsioonidele kui ka stiilimarkeritele sobivate eestikeelsete vastete leidmise üle ja näitab, et lihtsalt autori stiili võimalikult täpne imiteerimine, eirates eesti keelele omaseid väljendusviise, ei taga paraku loodetud efekti, vaid tulemuseks on paiguti hoopis midagi "algaja autori suleproovi või koolikirjandi" taolist. Kokkuvõttes võime öelda, et ka siin toonitab kriitik vajadust läheneda tõlkimisele loovalt ja samas täpselt, kuid rõhutab, et stiililine täpsus ei tähenda pimesi jäljendamist ega sõnasõnalist tõlkimist.
  • [Henno] Rajandi on hea näide kongeniaalsest tõlkijast, kelle parimad tõlked vahest tõesti küünivad toona ihaldatud ideaalini: luua tõlge, mis loob illusiooni, nagu oleks lähteteksti autor kirjutanudki eesti keeles. Rajandi järgib loova kunstilise tõlke põhimõtet ning tõlke täpsus on vähemalt paiguti tema jaoks teisejärgulise tähtsusega. Loova tõlke põhimõtte järgimisega kaasneb teatud hetkel küsimus tõlke ja muganduse vahekorrast, ent eesti tõlkekriitikas tematiseeritakse seda probleemi märksa väiksema intensiivsusega kui liiga täpset, mehaanilist tõlget.
  • Tulles 21. sajandisse, võime väita, et loova, kunstilise tõlke printsiip elab eesti proosatõlkes jõuliselt edasi ka praegu ning kriitikud on endistviisi kurjad tõlgete peale, mis on liiga sõnasõnalised või liiga vähe kirjanduslikud.
  • Näeme, et ka [Jüri] Ehlvest eelistab sisseelamisega tehtud loovat tõlget, mis mõjuks kirjandusena veenvalt ja jätaks mulje, et autor on kirjutanud eesti keeles.
  • Kuid see, mida tähendas kunstiline, loov tõlge 1960. aastatel, ei ole päris seesama mis 1920.–1930. või 2000. aastatel. Enne sõda kaldub kunstiliseks peetud proosatõlge olema siiski küllaltki vormitäpne, tihti isegi sõnasõnaline, samas kui pärast sõda muutuvad kirjandustõlked vabamaks ja rohkem sisule orienteerituks. 21. sajandil näikse olevat tendents jälle tagasi lähtetekstist rangema kinnihoidmise poole; mitmeid vabadusi, nagu näiteks lausete tükeldamine ja liitmine, mida sai lubada endale Henno Rajandi, ei taha enamik tänapäeva toimetajaid enam tolereerida.
  • Mitmes mõttes tundub, et oleme tagasi üsna sarnase suhtumise juures kirjanduslikku tõlkesse, mis oli valitsev 1930. aastail: püüeldakse kunstilise ja loova, ent mitte üleliia vaba tõlke poole.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel