Vend

Piibel

1 Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes jäi lapseootele ja tõi Kaini ilmale ning ütles: "Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud."
2 Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees.
3 Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast,
4 ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale,
5 aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha.
6 Ja Issand küsis Kainilt: "Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?
7 Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!"
8 Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: "Lähme väljale!" Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.
9 Aga Issand küsis Kainilt: "Kus on su vend Aabel?" Ja tema vastas: "Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?"
10 Ja tema ütles: "Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!
11 Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!
12 Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!"

1. Moosese raamat 4:1–12

Proosa

Timo. Õnnetuid Jukola pojukesi! Ja seitse tükki! Mis peame nüüd tegema?

Lauri. Küll ma tean, mis teen.

Juhani. Mina niisama. Igaüks nuga kurku!

Timo. Ära põrgu pärast!

Juhani. Mu puss, mu välkuva teraga puss! Verd lasen, nii et lainetab.

Aapo. Juhani!

Juhani. Joosku üheksainsaks lombiks seitsme mehe veri ja upume siis üheskoos punasesse merre, nagu uppus kord kogu "Vana testamendi" rahvas! Kus on mu pahkpea-puss, kõige, kõige lepitaja?

Aapo. Taltsuta oma meelt!

Juhani. Teelt ära sina mu eest ja lõpp sellele neetud elule! Puss siia!

Aleksis Kivi, "Seitse venda". Tõlkinud Friedebert Tuglas. Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, lk 244

Õieti olen ma veendunud, et Kristus õppis enda kohta palju kasulikku, kui ta kõrbes Saatanat kohtas. Loomulikult oli see vendade kohtumine... inimesed kipuvad liiga kärmesti unustama, et Kurat on Kristuse vanem vend ja vaidlustes kuulub talle kui vanemale teatud eeliseid.
- Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 250

Valdar meenutas endale, et räägib surema määratud mehega ja vastas nii ausalt, kui teadis vastata:

"Ta püüab sind päästa, vabastada, vabaks osta - ja on valmis maksma kallist hinda. Mida mina ei saa lubada. Tahaksin, ma ei salga, sest sa võid ju olla lollpea, aga sa oled mu vend ja ma ei ole unustanud ei noid jänesenahast sääriseid ega seda, kes tõrvas tookord mu paati. Muide, ka seda mitte, et sa panid alati parimad õunad oma taskusse, kui ma olin veel liiga madalat kasvu mees, et ise puude otsa ronida või viljadeni küündida," Valdar naeratas veel viltusemalt kui tavaliselt, "kuid sa olid tookord mu vend ja oled ka täna. Et sa tegid ise oma valiku ja ma ei takista ega muuda seda, et mul on kahju sind kaotada. Nii lihtsalt on. Ja saab olema valus emale veel ühte surmauudist viia.

Aga Anno - võib minna aega, enne kui ta mulle andestab. Selle, et ma lasin sul su tee lõpuni käia. Või võib minna aega, enne kui ta mõistab, et see oli sinu enese valitud tee."

Triinu Meres, "Kuigi sa proovid olla hea", 2019, lk 171

Lauset lõpuni kuulamata tormas Gansey mustavasse öhe. Ta jooksis maja nurga taha ja jõudis parklasse just sel hetkel, kui Ronan paugu kirja pani.

Löögikaar paistis lõputu.

Pealtnäha tundus, et tegemist on alles avavaatusega. Haiglaselt rohekat valgust heitva tänavalaterna all seisis kaljukindla hoiaku ja kivistunud näoilmega Ronan. Löök ei vääratanud. Poiss oli võtnud vastutuse rusika maandumiskoha eest juba ammu enne seda, kui lööma hakkas.

Gansey oli oma isalt pärinud loogilise mõtlemise, kiindumuse uurimistöö vastu ja enamiku riiklike loteriide suuruse toetusfondi.

Vennad Lynchid olid oma isalt pärinud kõigutamatud egod, kümme aastat ühe tundmatu iiri muusikariista mängutunde ja oskuse tõsiselt poksida. Niall Lynch ei olnud just sageli kodus viibinud, aga kui oli, oli ta olnud hiilgav õpetaja. (lk 74)

Perekond Lynchi lugu oli järgmine. Elas kord üks mees nimega Niall Lynch ja tal oli kolm poega. Üks neist armastas oma isa rohkem kui teised. Niall Lynch nägi hea välja, oli karismaatiline, rikas ja salapärane. Ühel päeval tiriti ta tumehallist BMW-st välja ja peksti veljevõtmega surnuks. See juhtus kolmapäeval. Neljapäeval leidis poeg Ronan isa surnukeha sissesõiduteelt. Reedel lõpetas pereema rääkimise ega lausunud enam kunagi ühtegi sõna.

Laupäeval said vennad Lynchid aru, et on isa surma järel saanud rikkaks ja jäänud kodutuks. Testament ei lubanud neil majas midagi puutuda — ei oma riideid ega mööblit. Ega vaikivat ema. Testament kohustas neid otsekohe Aglionby ühiselamusse kolima. Vanim vend Declan pidi kontrollima fonde ja oma vendade elusid, kuniks nood saavad kaheksateist täis.

Pühapäeval varastas Ronan oma lahkunud isa auto.

Esmaspäeval lõpetasid vennad Lynchid omavahel sõbrustamise. (lk 75)

Maggie Stiefvater, "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013

Luule

Kõmagu nüüd kõigi kaelad,
Lahti löön kui laulu paelad,
Lauldes seitsme venna võimust.

Toukola poiste pilkelaul, rmt: Aleksis Kivi, "Seitse venda". Tõlkinud Friedebert Tuglas. Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, lk 32

Vend on nii väike, sündis alles talvel,
kuid nagu täismees sirgelt istub maas.
Nüüd tuleb hoolega mul olla valvel,
sest kui ta kukub, siis ta haiget saab.

Kaks hammast suhu kasvanud on vennal
ning suure nutuga neid tuleb veel.
Teeb päevas mitu korda märjaks ennast
ja ise naerab minu pahameelt.
...
Mu kallis vend on ikka minu juures,
küll süles, voodi peal ja vankri sees.
Ma juba mõtlen, kui ta kasvab suureks...
Ma olen komnoor, tema pioneer.

Ilmi Kolla, "Mina hoian väikest venda", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 22

Mul on meeles, kuis su elu algas
hällistki sind mäletan ma veel
Iial sa ei saanud susse jalga,
käisid käpakile aiateel.

Mäletan su isemeelset kisa,
meeleheitele see kõiki viis,
süles hoidma pidi ainult isa,
õest sa suuremat ei hoolind siis.
...
Kui sa aitad mulle mantli selga,
kui sa saatma tuled jaamateel,
siis ma otse sinu kasvu pelgan,
õpin nagu võõrastama veel.

Kasvad meheks, sul on suured kavad,
aga mina samaks jääma pean,
sest et mulle elu näitelava
kinkis igavese lapseea.

Ilmi Kolla, "Vend", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 31

Vanasõnad

Seitse venda elavad üheskoos rahus, aga kahe vennanaise vahel kasvab sõda.
Veli oma veli, teng võõras vahel.
Venna arm vesine, sõsara arm sõkline, isa arm erapooletu, ema arm igavene.
Venna viha lööb valusamaid haavu kui võõra mehe vaen.
Õde sooja saunaleili, vend on vilu põhjatuuli.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid