Rongisõit

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Agnes Cleve-Jonand, "Kupees" (1920ndad)

Proosa[muuda]

  • Onu Percival viis nad jaama ja...
Aga milleks kirjeldada raudteesõitu? Te teate täpselt, milline see on. Ütlen ainult, et see oli väga tolmune ja päike paistis otse vagunisse, nii et lapsed tahtsid aknaeesriideid alla lasta, kuid üks väga uhkes rätsepakostüümis daam, pahura väikese halli koerakesega, ütles "ei". Ja te teate, kui räpaseks lähevad rongis käed, kui tolmused on padjad ja kui mustaks muutub ka nägu, kuigi sa tead täiesti kindlalt, et pole seda kätega puudutanud. Seekord läks Charlesile puru silma. See juhtub alati kellegagi, sest ikka pistab keegi pea vaguniaknast välja, ükskõik, mis trükitud eeskirjad ütlevad. (lk 10)


  • Võeh! Suitsetajate vagun osutus koletuks sealaudaks, kuhu õnnetud ja trotslikud suitsetajad olid kokku pressitud. Olen aru saanud, et enam pole suitsetajatel võimalik väärikalt elada, sest nad sunnitakse eksistentsi limastele äärealadele tusatsema. Ma poleks vähimalgi määral üllatunud, kui vagun oleks salapärasel moel mõnele kõrvalteele suunatud, nii et seda poleks sestpeale enam iial nähtud. (lk 215)
    • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak 1998


  • Kabinetti astus tunnimees, haaras mul kraest ja viis raudteejaama, kus seisid inimestest pungil vagunid, mis ainult ootasid vilesignaali, et siis Siberi poole kihutada.
"Hei!" hüüdis tunnimees. "Mul on siin Orav! Võtke ta peale!"
Loomavagunijuht vandus ropult.
"Sa mine sinna, kus hunt peeretab," ütles ta. "Mina vean vangilaagrisse inimesi, mitte mingeid oravaid. Säh, mine selle rongi peale seal!"
Rong, millele ta osutas, oli üsna tillukene ja tema vagunite seinad olid täis maalitud ilusaid pildikesi. Rongi akendest vaatasid välja kiisud ja kutsud, notsud ja sikud.
"Kuhu te sõidate?" küsis tunnimees.
"Meie sõidame Türile, külla Jürile," vastasid kiisud.
"Meie sõidame Marjakülla," teatasid sikud.
"Noh, meie sõidame siis Siberisse," otsustas tunnimees ja tõukas mu vagunisse.
Rong hakkas liikuma - ikka tsuhh-tsuhh-tsuhh! Rattad tegid rat-tat-taaa...
"Kes on rongijuht?" küsis tunnimees.
"Piilupart," vastas üks kutsu.
Juba ületasime me Eesti piiri, juba vilksatasid akna taga võõrad stepimaastikud. Rongi rattad tegid üha hoogsamalt rat-tat-taa ja Piilupart jäi tukkuma.
Edasi käis kõik väga kiiresti. Rong paiskus kummuli, kiisud jooksid, sabad seljas, sikkudel olid sarved segi, kümme kutsut lasksid traavi ja mina pagesin võserikku. Olin vaba. (lk 69-70)


  • Laura ei suuda enam kauem kannatada, ei suuda enam vastu pidada! Ei suuda ega taha, ja kõik! Ei suuda enam kauem kannatada seda lõppematut loksumist ning pöörmete klabisemist, mis Laura iiveldama ja oksele ajab. Ei taha tunda kivisöe kirbet ja metalli imalat lehka. Ei taha kan­natada teiste inimeste higi ja haisvaid koibi, kui need saa­pad jalast võtavad, et kupeelavatsile pikali visata. Paljudel on sokkide asemel jalarätid. Ei taha napsi ja paberossivingu tamburis, ei taha teed metallümbrises klaasist, see ajab pärast joomist vagunikäimlasse pissile. [---] Laura ei taha, et haiseb, et loksub, et kõht valutab. See on otsustatud! Laura teeb vagunist mine­kut ega sõida enam ealeski sellise lehkava lohega! Paneb oma kompsud kokku. (lk 10)


  • Vaevalt olin pisaraist võidu saanud ja näha jõudnud, et jaama ette oli kogunenud nüüd juba palju inimesi, kui ema võttis pingilt oma kompsu ja käskis mind sedasama teha. Olin seda just tegemas, kui mu kõrvu lõikas minu arust nii kohutav hääl, et juba see üksi mind hirmust segaseks tegi. Aga kui ma ümber pöördudes nägin, et üks suur must pikk elukas tormas suitsu ja sädemeid välja ajades kohutava ragina ja mürinaga just nagu meile otsa, pistsin täiest kõrist röökima. Kuid selle asemel et hädaohu eest põgeneda, tahtsin sellele suisa vastu tormata! Mind hoiti kinni ja mulle seletati mitmelt poolt, aga ma ei suutnud millestki aru saada.
See oli mu elu esimene tõeline hirm.
Kui ma võõraste käte abil olin vagunisse saanud ja aru hakkasin saama, et see hirmus elukas polnud mind ei ära söönud ega katki tampinud, klaarus mu aju juba niipalju, et ma seletajate sõnadest taipasin, et seesama ongi "masin", millega sõidetakse. See oli ikka mu meelest veel väga kole, aga mul hakkas siiski juba pisut häbi, et ma seda nii hullupööra olin kartnud.
Häbi suurenes veelgi, kui tundsin, et mu reied ja kleidisaba olid märjad.
Rongi liikuma hakates tikkus hirm vägisi tagasi. Mul oli hirm, et me võime iga hetk kraavi lennata, ja iga teeäärne tulp ähvardas nagu aknast sisse lüüa.
Õnneks polnud mu esimene rongisõit pikk. Järgmises jaamas rongilt maha tulles oli mul tunne, et olen väga kardetavast olukorrast terve nahaga pääsenud, ja ma arvasin, et olen juba rohkem näinud kui maailmas üldse tohiks ollagi. (lk 20-21)

Kirjandus[muuda]