Johann Gottfried von Herder

Johann Gottlieb von Herder. Johann Ludwig Streckeri portree 1775. aastast

Johann Gottfried von Herder (25. august 1744 Mohrungen, Preisimaa kuningriik – 18. detsember 1803 Weimar, Saksi-Weimari hertsogkond) oli saksa poeet, kriitik, teoloog ja filosoof. Tuntud Johann Wolfgang Goethe mõjutajana.

"Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast"

Tsitaadid väljaandest: Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019.

• Kas maailmas leiduks rahvast, kellel poleks oma kultuuri? Ja kui väga kannataks ettehoolduse plaan, kui selleks, mida meie nimetame kultuuriks ja mida tihtipeale tuleks nimetada pigem vääristatud nõrkuseks, oleks loodud iga inimsoo esindaja? Miski pole ebamäärasem kui see sõna, ja miski pole petlikum kui selle kasutamine tervete rahvaste ning aegade kohta. Kui vähe on kultuurrahva hulgas kultuurseid inimesi? Ja milles võib seda eelist näha? Ja mil määral aitab see kaasa nende õnnelikkusele? Nimelt üksikute inimeste õndsaks saamisele; sest see, et terved riigid üldistatult võiksid olla õnnelikud, kui kõik nende liikmed kannatavad, kujutab endast vastuolu või pigemini kõigest näilisust, mis saab selgeks kohe esimesel pilgul.
  • Eessõna, lk 12

• Mis on inimeste õnn? Ja kui palju leidub seda meie Maal? Kuna kõik Maa asukad ja eeskätt just inimesed on nii erinevad, siis kuivõrd võib väita, et seda esineb kõikjal, iga ühiskonna korralduse puhul, igasuguses kliimas, kõikide olude, eluigade ja aegade murranguliste muutuste juures? Kas nende erinevate olude hindamiseks leidub ühtset mõõdupuud, ja kas ettehooldus on oma olendite heaoluga kõikides nendes olukordades arvestanud kui viimase ning lõpliku eesmärgiga?
  • Eessõna, lk 12

• Kirjutaja, kes tutvustab lugejatele oma raamatut, mis sisaldab mõtteid, mida ta ei ole ehk küll ise välja mõelnud (sest kui palju on siis meie ajal õigupoolest võimalik välja mõelda midagi tõeliselt uut?), kuid vähemasti leidnud ja enda omaks teinud, millega ta on pikki aastaid elanud justkui oma hinge ning südame omandusega: seesugune kirjutaja, julgeksin ma väita, annab oma raamatuga, olgu see siis hea või halb, teatud mõttes osa oma hingest publiku kätesse. Ta ei avalda mitte ainult seda, millega tema vaim on teatud ajavahemikes ja teatud asjaoludel tegelnud, millised kahtlused on teda vaevanud ning kuidas ta on neist võitu saanud, vaid arvestab ka (sest mis imeasi ahvatleks muidu literaadiks hakkama ja oma südamele lähedasi teemasid talitsematu rahvahulgaga jagama?), ta arvestab üksikute, ehk õige väheste samamoodi meelestatud hingedega, kellele need või nendesarnased mõtted on aastate labürindis oluliseks saanud. Nendega peab ta ise nähtamatuks jäädes nõu, nendega jagab ta oma tundmusi, samuti ootab neilt paremaid mõtteid ning õpetussõnu, kui nad on jõudnud temast kaugemale. Selline hingede ja südamete läbikäimine on ainus ning suurim heategu, mis on sündinud raamatutrükkimisest, mis muidu on kirjutavatele rahvastele sünnitanud kahju niisama palju kui kasu.
  • Eessõna, lk 13-14

• Raamatu koostaja kujutles end nende seltsi, kellel on tõeline huvi selle vastu, millest ta kirjutas, ja kellelt ta tahtis välja meelitada nende osavõtlikke, parimaid mõtteid. See on kirjanikuks olemise suurim väärtus, ja heasoovlik inimene rõõmustab märksa enam selle üle, mida tal õnnestus äratada lugejate hinges, mitte niivõrd selle üle, mida ta ütles.
  • Eessõna, lk 14

• Kes mõtleb sellele, kui asjakohane on talle endale teinekord tundunud see või teine raamat, isegi kõigest see või teine mõte mõnest raamatust, millist rõõmu on talle pakkunud leida mõni füüsiliselt kaugel viibiv, kuid oma tegevuses siiski nii lähedane inimhing, kes käib temaga ühte rada või on leidnud veelgi parema tee; kuidas mõni selline mõte mõnikord aastaid meie meeli täidab ja meid edasi viib — selline inimene näeb kirjanikus, kes teda kõnetab ja avab talle oma hinge, mitte palgateenrit, vaid sõpra, kes tuleb usaldavalt lagedale ka lõpuni mõtlemata mõtetega, et kogenum lugeja temaga kaasa mõtleks ning aitaks tema ebatäiuslikkust täiusele lähemale viia.
  • Eessõna, lk 14

• See, kes teksti kirjutas, oli inimene; ja sina, kes sa seda loed, oled inimene. Kirjutaja võis eksida ja ehk eksiski, sul on teadmised, mida tal pole ning olla ei saanudki; niisiis kasuta seda, mida saad, ja näe tema head tahet, ent ära piirdu üksnes laitusega, vaid paranda ning jätka ehitust. Väeti käega pani ta paika paar aluskivi oma hoonele, mille saavad lõpule viia ja viivadki lõpule üksnes sajandid: on suurepärane, kui need kivid kord mullaga kattuvad ning vajub unustusse see, kes need sinna kandis, kui nende peal või hoopis mõnes teises kohas seisab ainult kaunis hoone.
  • Eessõna, lk 14

• Mida muud on inimsugu tervikuna kui kari ilma karjaseta?
  • Eessõna, lk 15

• Kui palju on neid, kes seetõttu, et nad plaani ei näe, lausa eitavad, et mingi plaan üldse olemaski on, või neid, kes mõtlevad sellele argusest värisedes ja usuvad kaheldes ning kahtlevad uskudes. Nad tõrguvad kõigest jõust vaatlemast inimsugu sipelgapesana, kus kellegi tugevama jalg, kes mitteformaalselt on ise sipelgas, lömastab tuhandeid, hävitab tuhandeid nende väikestes-suurtes ettevõtmistes, kus Maa kaks kõige hullemat türanni — juhus ja aeg — kogu pesakuhila jälgi jätmata minema toimetavad, jättes maha tühja koha mõnele teisele usinale killale, mis samuti niimoodi minema pühitakse, et sellest jälgegi järele ei jää.
  • Eessõna, lk 16

• Kas ajad ei ole siis korrastatud niimoodi, nagu on korrastatud ruumid? Ometi on aeg ja ruum ju kaksikud, ühe ema, ühe saatuse lapsed. Ruumid on tulvil tarkust; ajad täis näilist korratust; ja ometi on inimene ilmselgelt loodud selleks, et püüda leida korda, et haarata pilguga oma ajahetke, et rajada järelmaailm minevikule: selle tarvis on tal mälestused ja mälu. Ja kas ei tee just nimelt see aegade üksteise otsa ehitamine inimsoo tervikust vormitut hiigelhoonet, kus üks lammutab seda, mida teine rajas, kus jääb pikalt püsima see, mida kunagi ei oleks tulnud ehitadagi, ning kus sajandite jooksul lõpuks kõik variseb rusudeks, mille all pelglikud inimesed elavad seda lootusrikkamalt, mida hapramad need on?
  • Eessõna, lk 16

• Jumala kulg looduses, mõtted, mida Tema kui maailma valgus on meile oma loomise jadas teoga näidanud — see on püha raamat, mille kirjamärke ma olen usinalt veerinud ja veerin jätkuvalt küll mitte päris õpipoisi kombel, ent vähemasti truisti ning usinalt. Kui mul oleks nii palju õnne, et jagada kas või üheainsaga oma lugejaist raasukest sellest magusast vaimustusest, mis mind valdas, kui tajusin hoomamatu Looja igavest tarkust ja headust tema tegudes, ning usaldust mu enese hinges, millele ma ei oska nime anda — siis oleks see veendumusega seonduv vaimustus kindel kütke, mille toel võiksime käesoleva teose käigus riskida siseneda ka inimajaloo labürinti. Looduse suur analoogia juhtis mind kõikjal religiooni tõdede juurde, ja mul tuli end tagasi hoida, kuna ma ei tahtnud ette rutates end neist ilma jätta, soovides jääda samm-sammult edasi liikudes truuks ainult sellele valgusele, mida kiirgub Looja varjatud kohalolekust kõiges tema poolt loodus. Mu lugejatele ja mulle saab osaks seda suurem nauding, kui näeme valitud teed käies lõpuks, kuidas see ähmane valgus tõuseb kui ere leek ning päike.
  • Eessõna, lk 17

• [---] olen tihtipeale märganud, et mida reaalsem ja põhjalikum on teadus, seda vähem tuleb ette ennasttäis riidu nende vahel, kes seda viljelevad ning armastavad. Sõnasõda jääb raamatutarkade pärusmaaks.
  • Eessõna, lk 18

• Inimkonna ajaloo filosoofia, kui see tahab olla vähegi oma nime vääriline, peab saama alguse taevast. Sest kuna Maa, meie elupaik, ei ole iseenesest midagi, vaid saab oma ülesehituse ja vormi, oma võime olendeid sünnitada ning säilitada taevastelt, kogu meie universumit läbivatelt jõududelt, siis tuleb seda vaadelda esmajoones mitte omaette ja üksipäini, vaid maailmade kooris, kus ta on koha leidnud.
  • Esimene raamat, lk 23

• Me näeme, kuidas Päikese ümber moodustuvad lihtsate, kaunite ja suurepäraste reeglite järgi planeedid, mis liiguvad reipalt ning väsimatult ümber oma telje ja nende ühise keskpunkti ruumides, mis on proportsioonis nende suuruse ning tihedusega; samuti seda, kuidas nendesamade seaduste järgi moodustuvad mõne ümber neist kuud, mida planeetide külgetõmbejõud paigal hoiab. Pole ülevamat pilti kui see ettekujutus suurest universumist; ja inimaru ei ole ehk kunagi riskinud ette võtta pikemat lendu ning seda osalt ka õnnelikult lõpule viinud, kui siis, kui Koperniku, Kepleri, Newtoni, Huygensi ja Kanti peades sündisid planeetide tekke ning liikumise lihtsad, igavesed ja täiuslikud seadused.
  • Esimene raamat, lk 23-24

• Meie rahuldume enamasti sellega, et näeme Maad tolmukübemena, mis hulbib selles suures põhjatuses, kus maad tiirlevad oma orbiidil ümber Päikese, kus see Päike tiirleb koos tuhande teise omasugusega ümber oma keskpunkti, ja ehk veel mitugi sellist päikesesüsteemi pöörleb laialipillatult taevas, kuni lõpuks kaob selles mõõtmatuse ning igavese majesteetlikkuse meres nii meie kujutlusvõime kui ka mõistus, nii et me ei tea enam, kus on algus ja kus ots. Ometigi on tühipaljal imestusel, mis meid hävitab, vaevalt küll üllaim ja jäävaim mõju. Iseendaga kõiges rahulduvale loodusele on liivatera niisama väärtuslik kui mõõtmatu tervik. Loodus pani paika ruumi ja olemise punktid, kus pidid tekkima maailmad, ning igas neist punktidest on ta oma lahutamatu võimu, tarkuse ja headuse küllusega nii terviklikult osaline, nagu ei oleks mingeid teisi tekkimise punkte, teisi maailma-aatomeid olemaski. Niisiis, kui ma löön lahti suure taevaraamatu ja näen enda ees seda mõõtmatut paleed, mida üksi ja kõikjal saab täita vaid jumalus, siis järeldan ma tervikult üksikule ning üksikult tervikule, kusjuures tervik on jagamatu. See oli üks ja seesama jõud, mis lõi ergava Päikese ja hoiab mu tolmukübeme selle ligi; üks ja seesama jõud, mis võib panna päikeste Linnutee näiteks Siiriuse ümber tiirlema ning mõjutab mu maist keha vastavalt raskusjõule.
  • Esimene raamat, lk 24

• Maa peal ei otsi ma seega mitte taevaingleid, kelle sarnaseid mu silm ei ole iial näinud, vaid ma tahan sealt leida Maa asukaid, inimesi, ja olla rahul kõigega, mida suur ema loob, kannab, toidab, talub ning lõpuks armurikkalt oma rüppe võtab. Tema õed, teised maad, võivad kiidelda teiste, ehk koguni suurepärasemate olenditega, ja neist rõõmu tunda; Maal aga elavad need, kes seal elada saavad. Minu silm on loodud päikesekiirele selles ja mitte üheski teises kauguses Päikesest, mu kõrv sellele õhule, mu keha sellele Maa massile, kõik mu meeled sellest Maa ehitusest ning sellele Maa ehitusele; vastavalt sellele toimivad ka mu hingejõud; inimsoo kogu eluruum ja mõjuringkond on seega niimoodi kindlaks määratud ning lahti seletatud, samuti mulle elupaigaks määratud Maa mass ja trajektoor; sellepärast ongi inimesele paljudes keeltes nimi antud emakese Maa järgi.
  • Esimene raamat, lk 25

• Jõud, mis minus mõtleb ja toimib, on oma olemuselt niisama igavene kui see jõud, mis hoiab koos päikesi ja tähti: tema tööriist võib kuluda, tema mõjusfäär muutuda, nii nagu kuluvad maad ning muudavad kohta tähed; seadused aga, tänu millele ta olemas on ja kordub teisteski nähtustes, ei muutu kunagi. Nende jõudude olemus on igavene nagu Jumala mõistus; ja mu olemasolu (mitte mu füüsilise nähtumuse) alustoed on niisama kindlad kui ilmaruumi sambad. Sest kogu olemine on ühesugune, jagamatu mõiste; niihästi kõige suuremas kui ka kõige väiksemas on see rajatud samasugustele seadustele. Universumi ehitus kindlustab seega mu olemasolu tuuma, mu seesmise elu, igavesti. Kus ja kes ma ka kunagi ei oleks, olen ma ikka see, kes ma olen praegu — üks jõud kõikide jõudude süsteemis, üks olend Jumala maailma otsatus harmoonias.
  • Esimene raamat, lk 26

• Reis Jupiterile, Veenusele, kas või Kuule annaks meile päris palju teavet Maa ehituse kohta, mis on ju ometi tekkinud nimetatud planeetidega ühtede ja samade seaduste järgi, Maa asukate vahekorra kohta teiste taevakehade kõrgemat või madalamat liiki struktuuridega, ehk koguni inimsoo tulevase ettemääratuse kohta, nii et saaksime kahe või kolme lüli olemuse põhjal teha julgemini järeldusi kogu ahela jätkumise kohta. Piirav, kõike kindlalt ette määrav loodus on meid sellest väljavaatest ilma jätnud.
  • Esimene raamat, lk 27

• Ei ole veel leitud valemit, mis väljendaks Maa mõõtmete, ümber oma telje pöörlemise ja ümber Päikese tiirlemise kiiruse suhet näiteks Päikese kaldenurgaga, mis seletaks siingi kõike ühe ja sama kosmogoonilise seaduse alusel. Veel vähem on meile teada, kui kaugele on iga planeet oma kujunemises välja jõudnud, ja kõige vähem teame tema asukate ülesehituse ning saatuse kohta. Kircheri ja Swedenborgi unistused, Fontenelle'i naljatused, Huygensi, Lamberti ja Kanti erinevad oletused on tõenduseks selle kohta, et me ei saa sellest midagi teada ega peagi midagi teadma.
  • Esimene raamat, lk 27

• Niisiis on loodus meid paigutanud ühele kolmest keskmisest planeedist, millel näib valitsevat ka keskmine suhe ja tasakaalustatud proportsioon aegade ning ruumide, võimalik, et ka olendite tekke osas. Meie mateeria vahekord meie vaimuga on ehk niisama palju vastastikku kaalutletud kui meie päevade ja ööde pikkus. Meie mõtete kiirus on tõenäoliselt võrdeline meie planeedi ümber oma telje pöörlemise kiirusega ja ümber Päikese tiirlemise kiirusega teiste tähtede kiiruse või aegluse suhtes, nii nagu meie meeled suhestuvad orgaanilise ehituse keerukusega, mida oli võimalik meie Maal saavutada ning mida pidi seal saavutatama. Mõlemalt poolt võib tõenäoliselt ette tulla suurimaid lahknevusi. Seega lastagu meil, senikaua kui me siin elame, arvestada ei millegi muu kui keskpärase maise mõistuse ja veel kahetähenduslikuma inimliku voorusega. Kui saaksime vaadata Merkuuri silmadega Päikesesse ja lennata tema tiivul ümber Päikese; kui meile oleks Saturni ning Jupiteri ümber oma telje pöörlemise kiirusega antud samal ajal ka nende aeglus, nende suur ruumala, või kui saaksime komeedi sabal, ühtviisi vastuvõtlikuna nii suurimale palavusele kui ka külmale, triivida läbi taeva kaugete piirkondade — siis võiksime inimlike mõtete ja jõudude harmoonilise kesktee asemel kõneleda mingist teisest, laiemast või kitsamast teest. Et me aga oleme seal, kus ja kuidas me oleme, jäägem truuks sellele silutud proportsioonidega rajale; see vastab tõenäoliselt just täpselt meie eluea kestusele.
  • Esimene raamat, lk 29

• Puhas mõistus jääb alati puhtaks mõistuseks, millised meelelised aistingud seda ka kõrvale ei kallutaks; südame energia jääb alati üheks ja samaks vapruseks, s.t. vooruseks, milliste objektide peal seda siis ka treenitud poleks. Niisiis püüdleb tõenäoliselt ka siin suurim mitmekesisus ühtsuse poole, ja kõikehõlmaval loodusel on eesmärk, kus ta ühendab kõik mitmekesiste olendite püüdlused, kogudes kogu maailma õied nii-öelda kokku ühte aeda.
  • Esimene raamat, lk 30

• Praegu olgem lihtsalt inimesed, s.t. üks heli, üks värv tähtede harmoonias. Kui valgust, mis meieni jõuab, võiks võrrelda maheda rohelise värviga, siis ärgem pidagem seda puhtaks päikesevalguseks, meie mõistust ja tahet universumi juhthoobadeks; sest meie ja kogu meie Maa oleme ilmselgelt ainult tühine murdosa tervikust.
  • Esimene raamat, lk 31

• Kõik maatükid kulgevad paralleelselt mäeselgadega; kui mäed laienevad ja hargnevad, laieneb ka maa. See kehtib isegi eelmäestike, saarte ja poolsaarte kohta: maa sirutab oma käsivarsi ning ihuliikmeid kooskõlas sellega, kuidas paikneb mäestiku toes; järelikult on maismaa kõigest mitmekesise, mitmete kihtide ja ladestustena mägede külge moodustunud aine mass, mis on lõpuks saanud elamiskõlblikuks.
  • Esimene raamat, lk 45

• Niisiis sõltus esimeste mäestike kulgemise suunast, milliseks kujunes maismaa. Need näivad moodustavat otsekui Maa muistse tuuma ja tugipiilarid, millele vesi ning õhk asetasid oma koorma, kuni lõpuks orgaanilise ehituse taimelava sai peale katuse ja tasandati.
  • Esimene raamat, lk 45

• Kas on aga võimalik leida sellist füüsilist loodusseadust, mille järgi mäed hargnevad nagu kiired ühest punktist või oksad ühest tüvest või nurgelised hobuserauad, ja milline oli nende kujunemise reegel, kui nad kerkisid kõrgusse paljaste mäestikena, Maa selgroona — see on oluline, senini veel lahendamata küsimus, millele sooviksin leida rahuldavat lahendust.
  • Esimene raamat, lk 45-46

• Aasia sai elamiskõlblikuks esimesena, kuna seal paiknesid kõige kõrgemad ja laiemad mäeahelikud ning selle maailmajao seljakul laius tasandik, mis ei ulatunud kunagi mereni. Siin võis seega vägagi tõenäoliselt mõnes õndsas orus mäestiku jalamil ja mäepõues olla inimeste esimene valitud elupaik. Sealt levisid nad lõuna poole kaunitele ja viljakatele tasandikele jõgede kallastel; põhja poole moodustusid karmimad suguharud, kes liikusid ringi jõgede ja mägede vahel ning tungisid aja jooksul läände kuni Euroopani välja.
  • Esimene raamat, lk 46

• Mitugi kitsikusse surutud rahvast pidi lõpuks kolima mägedesse, jättes endast võitu saanutele maha tasandikud ja lagedad väljad; seetõttu kohtame peaaegu kogu Maal muistsete rahvuste ning keelte jäänuseid kas mägedes või maismaa kõrvalistes nurgakestes. Ei leidu peaaegu ühtki saart, ühtki maariba, kus tasandikel ei laiutaks mõni võõras, hilisem rahvas, ja karmid vanemad rahvused ei oleks varjunud mägedesse.
  • Esimene raamat, lk 46

• Lühidalt, Maa suured mäestikud näivad olevat niihästi inimsoo esimene elupaik kui ka murrangute ja kestma jäämise töökoda. Nii nagu nad jagavad Maale vett, jagavad nad talle ka rahvaid; nii nagu nad tekitavad sinna allikaid, purskub neistki julguse ja vabaduse vaimu, sellal kui laugem tasandik variseb kokku seaduste, kunstide ning pahede ikke all. Nüüdki veel on Aasia kõrgem osa enamasti metsikute rahvaste tegevusväljaks; ja kes teab, milliseid tulevaste sajandite üleujutusi ning uuendusi võib neilt oodata?
  • Esimene raamat, lk 47

• Olgu Ameerika asurkond vana või noor, kuid selle maailmajao kultuurseim riik, Peruu, paiknes just nimelt Kordiljeeride jalamil, seal, kus mäestik on kõige kõrgem; ent üksnes mäejalamil, mõõduka kliimaga, kaunis Quito orus.
  • Esimene raamat, lk 48

• Nõnda on loodus siis nii mäeahelikega, mis ta on paika pannud, kui ka jõgedega, millel ta on lasknud mägedest alla voolata, visandanud otsekui kogu inimajaloo ja selle murranguliste sündmuste viimistlemata, kuid kindlal kontuurid.
  • Esimene raamat, lk 48

• Mered, mäeahelikud ja jõed on kõige loomulikumad eraldajad, seda nii maade kui ka rahvaste, eluviiside, keelte ning riikide vahel; isegi suurimate murranguliste muutuste puhul inimlikes asjus on nad olnud maailma ajaloo suunajoonteks või piirideks. Kulgenuks mäed, voolanuks jõed, randunuks meri teisiti — kui lõpmata teistmoodi oleks inimesed sellel rahvuste tallermaal siis laiali pillutatud!
  • Esimene raamat, lk 49

• Mis see on, mis tegi Aasia nii ühtseks kommetelt ja eelarvamustelt, tegelikult ju rahvaste esimeseks kasvatusmajaks ning kujunemiskohaks? Esmalt ja peaasjalikult tõsiasi, et see on selline hiiglaslik maalahmakas, millel rahvad said mitte ainult kergesti levida, vaid pidid ka kaua ja pidevalt kokku hoidma, tahtsid nad seda siis või ei. Suur mäestik eraldab Põhja- ja Lõuna-Aasiat, muidu aga ei lahuta neid laialdasi alasid ükski meri; Kaspia meri on ainsana jäänud vana maailmamere jäämisena Kaukasuse jalamile püsima. Siin leidis niisiis traditsioon kergesti oma tee ja rikastus ühest või teisest piirkonnast pärit uute traditsioonidega.
  • Esimene raamat, lk 49

Allikata

• Inimene üksinda on nõrk olend, aga sidemed teistega teevad temast tugeva. Üksinda pingutab ta tihti ilma tulemusteta. Aga vaid üks sõbrapilk südamesse, üks soovitus, lohutussõna sõbralt - ja madal taevas kerkib kõrgeks, kurvameelsuse katus kaob.