Linda-Mari Väli

Linda-Mari Väli (sündinud 3. augustil 1988) on Eesti ajakirjanik, kirjanik, kirjanduskriitik ja keskkonnaaktivist.

Artiklid

Ehkki praeguse metsapoliitika kriitikud on juba aastaid selgitanud, et nad ei ole mitte raie kui niisuguse, vaid üleraie vastu, siis on müüdid metsakaitsjast kui igasuguse metsakasutuse vastasest linnainimesest visad kaduma. Selle põhjuseks on eelkõige puidutööstuse valesüüdistused.
Suur osa metsakaitsega aktiivselt tegelevatest inimestest on metsandust süviti tundvad spetsialistid, kes just oma põhjalike teadmiste tõttu ongi hakanud riigi statistikas ning väidetes kahtlema. Küsimus pole raiumises kui sellises, vaid selles, kui palju ja kui kiiresti me oma metsa raiume.
Vastutustundlikud metsamajandajad ei näe ökoloogides või oma kogukonna liikmetes vaenlasi, vaid nõuandjaid, kes aitavad tuvastada keskkonna seatud piire, et mõista, millises mahus ja milliste meetoditega oma metsi majandada.
Mingisugust kokkulepet ei saagi sündida, kui üks osapool lähtub teadlaste uuringutest, teine käib välja aga ilmselgelt ülepakutud numbri. Kui üks pool lähtub teadusest, teine aga ilmsesti ülepaisutatud raiemahtudest, siis ei saa neid käsitleda võrdsete seisukohtadena, mille vahel "konsensust" otsida. Kompromissi saab otsida vaid keskkonna seatud piiridest, aga mitte neid piire ületavate raiemahtude vahel valides.
- Linda-Mari Väli, "Metsakaitsjad pole linlased, kes on igasuguse raie vastu", ERR, 08.01.2021

Puude laialdane istutamine, mida reklaamitakse kui keskkonnasõbralikku ja ütlemata auväärset tegevust, ei pruugi meie metsade tervisele sugugi nii hästi mõjuda, kui tööstuslik metsakasvatus arvab. Lagedaks raiutud aladele uute puistute rajamine ning nende hilisem hooldamine ei taasta seal endiselt valitsenud liigirikkust, sest majanduslikult tulusaks peetakse meil eelkõige okaspuud ning istutatakse või külvatakse seepärast ka eelkõige kuuske või mändi. Kunstpuistute hilisema hoolduse käigus lõigatakse istutatud puuliikide kõrvale kasvavad looduslikud puud nagu remmelgad, pärnad ja pihlakad välja, et meie looduslikud liigid istutatud puudega ei konkureeriks. Sel viisil tekivad liigivaesed, eelkõige kunstlikult istutatud puude kasvatamiseks mõeldud istandused.
Kui me arvutame kokku hetkel meie metsades kasvavatest puuliikidest puidutööstuse poolt eelistatuimad ehk kuuse, männi ja kase, siis näeme, et hetkel moodustavad need koguni 77% kõigist meie metsades kasvavatest puudest. Majanduslikult vähem hinnatud, aga samuti kasutust leidvad haab, sanglepp ja hall-lepp moodustavad omakorda 19%. Ülejäänud 4% sisse on surutud põliste metsaliikide kirev, ent vaikselt hääbuv nimistu: umbes 1% moodustavad pajud ehk remmelgad, 1% saared ja 1% tammed. Alla 1% jäävad pärn, vaher, jalakas, toomingas, pihlakas ja teised, peaaegu täielikult kadunud liigid nagu näiteks metsõunapuu.
Möödunud aastal raius meie rahva metsa väidetavalt heaperemehelik majandaja RMK lagedaks 100 00 hektarit metsamaad. Ühele hektarile istutatakse umbes 2000 puud ja selleks ajaks, kui mets on majandaja hinnangul raieküps, peaks seal kasvama umbes 600 puud. Seega on juba ette teada, et ligi 70 protsent istutatud puudest ei kasva iialgi niinimetatud raieküpsesse ikka ning 21 miljonist istikust, mida RMK istutatava numbrina esitleb, on 14,7 miljonit juba ette loomuliku kaona teada. Heatahtlikele inimestele, kes laialdaste istutamiskampaaniate innustusel mõnel sellisel üritusel kaasa löövad, ei räägita loomuliku kao ega loodusliku uuenemise eeliste kohta aga midagi.
Vana metsa vähenemisega samaaegselt tühjenevad meie metsad ka põlistest suurkiskjatest nagu hunt ja ilves, samuti kannatab meile suureks uhkuseks olnud linnurikkus.
Puidutööstus on enneolematul tõusuteel ning toovat meie rahvale suurt rikkust, aga samal ajal ei küsita, mille arvelt see rikkus tuleb ning mis saab meist pärast selle maa andide turule viimist.
- Linda-Mari Väli, "Lükkame ühe müüdi ümber. Metsa tagasiistutamine on vaid ilus muinasjutt", EPL, 03.11.2018

Ühenduse seisukohaks on, et tänu väärtuslikuma materjali kasvatamisele on püsimetsandusel potentsiaali teenida kvaliteediga tagasi see, mis kvantiteedilt kaotatakse. See tähendab, et alles jääb rohkem puid ning elupaikasid lindudele, loomadele, putukatele ja taimedele. Mets on tervem ning mitmekesisem, pakkudes rõõmu nii inimestele kui loomadele, saemeestele kui korilastele. Säästvam majandamine võimaldab ka looduslikku alusmetsa paremini säilitada, nii et kaob vajadus "majanduslikult tulusate" puuliikide kunstliku istutamise järele.
Majandusradikaalide oluliseimaks ideoloogiliseks teesiks seevastu on "progressi" teenimise ülimuslikkus nii keskkonna, kultuuri kui humanismi ees, sarnanedes sel viisil teatud mõttes ka Nõukogude Liidu väsimatu rännakuga kommunismi suunal. Ühest küljest ülistatakse tehnoloogiat, teisalt ollakse võimetud tunnistama teistsuguste lahenduste võimalikkust isegi siis, kui rahvamassid seda akna taga nõudmas käivad.
Teame ju üha alarmeerivamate märkide kaudu, et mugavusühiskonna pahupooleks on ülekaalulisus, vaimsed häired, kroonilised haigused, keskkonnareostus, sõltuvusprobleemid ning teised moodsa maailma tendentsid. Sellise jätkusuutmatu heaolu tootmine näib sandistavat nii meie planeeti kui meid endid ning inimkonna intelligentsuse proovikiviks on saamas küsimus: kas suudetakse vigadest õppida ja reaalseid reforme läbi viia või lastakse jätkusuutmatul süsteemil eskaleeruda katastroofini?
- Linda-Mari Väli, "Miks nimetavad majandusradikaalid jätkusuutlikku mõtteviisi äärmusluseks?", EPL, 12.09.2018

Intervjuud

Viimased kolm aastat on mul läinud täielikult metsakaitsetööle, aga aastaid tagasi töötasin Eesti Päevalehe uudistetoimetuses. Väga raske koht pinge mõttes. Läksin sinna tööle, et muuta maailma ajakirjandusega, ja oli tõeline vedamine, et sain verivärske üliõpilasena, 20-aastasena tööle ajalehetoimetusse. Aga seal ei saanud uurida teemasid, mida tahtsin. Pidin kirjutama mingeid leheküljepikkuseid lugusid torude lõhkemisest. Lisaks häiris see tunne, et ma petan inimesi. Kui inimesel oli murelugu rääkida, siis pidin nad meelitama kaamera ette. Samas teadsin, et see üks lugu ei muuda midagi, sest see pole piisav. Aasta pidasin vastu, siis enam ei tahtnud niimoodi, sest polnud süvenemisruumi, mida eeldasin ajakirjanduselt.
Kolm raamatut kirjutasin, ja just hakkas käppa saama, kui sain aru, et tegelikult keegi ei loegi enam raamatuid. Et meie kirjandus- ja kultuuriringis toimub eraldumine ülejäänud ühiskonnast, kusjuures sedasama on näha ka teistes valdkondades, näiteks teaduses. Sama ring loeb samu raamatuid, aga see ei pääse väljapoole, totaalne nišistumine!
Nägin ajakirjanikuna, kuidas 2016. aasta kevadel tulid keskkonnakaitseorganisatsioonid kokku, et arutada metsaseaduse muudatust, millega muu hulgas sooviti alandada kuuskede raievanust viljakates kasvukohatüüpides 80 aastalt 60-le. Ja alandatigi. Keskkonnaühendused ei olnud sellega muidugi rahul. Isegi metsaseaduse muudatuse oponentide ringi tulnud kaks Eesti metsatöösturit polnud rahul, sest ka nemad nägid selgesti ähvardavat ohtu, et nii raiutakse maha meie viimased vanemad kuusikud. Hoolimata aktiivsest vastuseisust lükkas riik keskkonnaorganisatsioonide muudatusettepanekud lihtsalt kõrvale. See ebaõiglus vihastas mind nii, et 2016. aastal võtsin ühendust keskkonnateemadel aktiivsete inimestega. Tegime petitsioone ja meie liikumine sai alguse. Nüüd on infosõda kestnud kolm aastat. See on kaevikusõda, millest kõik osapooled on väga väsinud, ka ministeeriumi ja tööstuse poolelt.
Siin põrkub kultuuriteadlikkus neoliberaalse käsitlusega, mis käsitleb maailma kui ressurssi, mis on meile antud äritsemiseks. Kui kurnad ühe piirkonna välja, siis liigud edasi järgmisesse. Mingeid keelelist või kultuurilist mitmekesisust polegi vaja, parem ongi, kui on ühtne sotsiaalkultuuriline standard, sest muidu tekivad igasugused tülid. Tähtis on see, et on ressurss, mis on meile äritsemiseks. Meile, kes oleme kõige tugevamad.
Mina kasvasin üles kultuuriinimeste perekonnas. Osa kasvatusest oli see, et me elame vabas riigis. Hästi vähe oli süüa, nagu 90ndatel paljudel. Aga see oli vabaduse hind, ja see oli talutav. Olime valmis seda vastu võtma. Taasiseseisvumist juhtisid kultuuritegelased, kes rääkisid aadetest. Põhiprobleemiks polnud tõstatatud, et me ei saa osaleda vabas turumajanduses, vaid et meie iseseisvus, keel, kultuur ja nende püsimine on ohus. 1990ndate jooksul paradigma nihkus: riik, mis oli alguse saanud aadetest, muutus vaba turumajanduse kummardajaks. Minu jaoks on selline nägemus vabadusest täiesti vastuvõetamatu – mind on kogu lapsepõlve kasvatud sellises vaimus, et meile on oluline kultuur. Meie maa, mida hoiame. Pole nii, et võime kõik ära raisata ja minna siis elama kuhugi mujale.
Siin peitubki põhiline lõhe arusaamades, põrkuvad mobiilse ja immobiilse klassi mõtteviisid. Paigalejääjad keskenduvad sellele, mis neil on, aga need, kes liiguvad, neil on ükskõik. Paljud ei tea, et nii, nagu inimesed, nii liiguvad ka saeveskid ja puitu töötlevad tehased. Rüüstavad ühe koha ära ja liiguvad edasi järgmisesse. Aga mina ei taha Eestist ära minna, ma väga hindan seda maad, sest lõpuks on see ju mu sünni- ja kodupaik. Ma ei näe ka, kuhu meil on minna. Vaatamata sellele, et meil on väga ränk poliitiline olukord ja suured keskkonnaprobleemid, on Eesti elamiseks suhteliselt hea koht.
Riigimetsas raiutakse intensiivselt, aga erametsas raiutakse veel palju intensiivsemalt. Seal on suured probleemid, sest need pole väikeomanikud, kes seda teevad, vaid firmad, kes ahnitsevad endale maid kokku. Ostavad eraomanikult metsa või raieõiguse. Erametsaga on väga keeruline, töösturid ütlevad, et neil on põhiseaduslik õigus, et omand on puutumatu. Kuid põhiseaduses seisab ka täpsustus, mis avab seaduse mõtet ja mis ütleb, omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Erametsaomanikke, kes oma ilusad, praegu väärtust koguvad metsad maha müüvad, pean ma eelkõige ohvriteks. Metsa tuleks investeerida, sest ökosüsteemid koguvad üle kogu maailma iga päevaga väärtust. Kui tahad oma lastele midagi jätta, siis jäta neile elus loodus, mets, mis ökosüsteemina toimib ja kus leidub veel elu ja mitmekesisust.
Selgeks on saanud, et see pole mingi õnnetu juhus, nagu riik ei teaks, et mets saab ükskord otsa ja siis lähevad ärid nagunii põhja. Tegemist on teadlike otsuste ja teadliku tegevusega kindlate isikute poolt, kes asuvad seda võimaldavatel ametipositsioonidel.
Mul on väga hea teha seda tööd, sest mul pole vara ega laenusid, elan isa majas. Mul pole kunagi olnud töökohta, mis oleks seotud mingite huvidega. Mind ei saa niimoodi ähvardada nagu see Eestis praegu toimub. Olen näinud, kuidas inimesi pitsitatakse nende töökohtade või muude kontaktisikute kaudu. Ka mitut Eesti teadlast on nende looduskaitseliste sõnavõttude pärast ähvardatud ja saadetud vähemalt ühele ülikoolile ka kaebekirjasid neil töötavate inimeste kohta, kes ühe või teise ärimehe huvisid on riivanud.
Olen sillad Eestis põletanud. Tean, et ma ei saa hakata siin enam kunagi mingit normaalset tööd tegema. Kui sellise “riigivastase” tegevusega tegeleda, võidelda kõrge taseme ametnikega, siis peab arvestama, et tavalist elu pärast seda enam pole. Mul on märk küljes. Seda on mulle öeldud ka.
See on rumalus mitte aru saada, et järgneval kümnendil tuleb poliitikas oluline pööre keskkonnasäästlikkuse suunas. See on fakt. Alavääristame Greta Thunbergi, aga kui aknast välja vaadata, siis lähevad asjad ju täpselt nii nagu ta ütleb, sest tema ise pole midagi ju välja mõelnud, seda ütleb IPCC (ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu) raport juba 1970ndatest aastatest alates. See kümnend tuleb väga suure muutuse aeg, valed hakkavad murenema, on väga tähtis hoida kodanikena selget pead.
Thunbergi kritiseeritakse nii palju, et võiks arvata justkui tema oleks kliimaprobleemi tekitaja. Tema ründamine näitab väga hästi, et inimesed üritavad tähelepanu ära pöörata milleltki, mis pakitseb. Nad saavad tegelikult väga hästi aru, et nende elustiil on hukatuslik, kuid nad ei tea, kuidas sellest vabaneda. Oleme olnud põlvkondi seotud süsinikdioksiidi õhkupaiskava majandusega ja siis meile öeldakse, et see kõik on vale. Aga mida teha? Vaja on ennast meeletult õigustada, et selles olukorras hakkama saada. Samas on kohutav hirm ka, sest ise näeme, et midagi paha on käimas. Psühhootiliselt eitatakse silmatorkavat tõde.
Kui küsisin ökoloog Anneli Palolt, et kuidas on see võimalik, et inimesed eitavad silmnähtavat tõde, siis ta mainis, et inimestel on karjatõde ja on tegelik tõde. Kui karjatõde ütleb, et majanduskasv on hea, aga sina sellega kaasa ei lähe, siis heidetakse sind karjast välja. Kuid nüüd on nii, et kari ise hakkab ohustama oma üldist elukeskkonda.
See on natuke isiklik teema, aga kooliajal mind kiusati. Olin algusest peale teistsugune. Kõik oma kujunemisaastad olingi tegelikult "väljas" ja pidin enda eest kogu aeg seisma. See on kasvatanud mulle paksu naha. Olen isegi tänulik, et mind kiusati, sest muidu oleks kiusatud võibolla kedagi teist ja siis oleksin mina olnud üks neist, kes poleks kiusajatele julgenud vastu hakata. Tänu kiusatava rollile õppisin ka seda, kui tähtis on välja astuda kiusatava eest. Metsanduses näen samamoodi, et on suured kiusajad ja siis viisakad ja normaalsed inimesed, kes lasevad sellel kõigel toimuda.
Olen mõelnud, et naised peaksid õppima, et sa ei lase ennast kiusata. Kui palju on organisatsioone, kus kõik töötajad on naised, aga põhiülemus on ikka mees. Mehed on harjunud käsutama ja naised teevad töö ära. Meid on aktiivselt surutud neisse rollidesse. Näen oma laste pealt, kuidas poistele on kõik mängud intellekti arendavad ja tüdrukule pakutakse printsessikeebikest ja -kepikest. Ole ilus!
Soovitan vaadata Youtube'is videoid emaloomadest, kes astuvad vastu endast kümme korda suuremale ründajale, kui see ohustab nende kutsikaid. Kui üks osapool on NII motiveeritud kaitsma seda, mis talle on oluline, siis suurus ei loe. Samamoodi kaitses väike Eesti Venemaa eest ära oma vabaduse. Suur ei pruugi alati olla nii fokuseeritud, ja teda on võimalik pahviks lüüa. Kui sa ei hakka vastu, siis teerull sõidabki sinust ja su lähedastest üle. Sa ei pääse isegi siis, kui kõnnid ainult mööda seinaääri.
Kodanikuühiskond loob neid struktuure ja teadmisi, mida saame kasutada siis, kui probleemid keskkonnaga veel tõsisemaks lähevad. Kui pole enam võimalik vaielda, kui tekivad toiduprobleemid ja tarneahela katkemised. Selleks on oluline, et kodanikuühiskond oleks tugev ja ei kaotaks pead, kui seitse miljardit inimest avastab, et maailmalõpp on käes. Ma ei usu muutust ülevalt, kus on tuumaprogrammid ja relvad. Muutus tuleb vägisi, peame selle vastu võtma.
Naisi on kaua poliitikast välja tõrjutud, kuigi naistel on palju paremad poliitilised oskused. Naine on perekonna tasakaalustaja, kes peab vaatama, et asi ei läheks katki, et kõigil oleks võrdselt. Naised üle maailma peavad võimu haarama, aga mitte meestestudes, vaid tõstes au sisse naiselikkuse ja harmoonia. Mehed taanduvad tulevikus poliitikas aitaja ja spetsialisti rolli, naistele tuleb anda võimalus.
Tahan oma tütrele õpetada, et ta õpiks tõeliselt oma väärtust tunnetama, mitte leidma oma väärtust mehe kaudu. Seda leidub hästi palju – paneme seksikad riided selga ja siis tunneme, et meil on mingi väärtus, kui mehed vaatavad meid. Miks on naisel seda tegelikult vaja? Ta ise ongi väärtus. Tema mõtted, ideed, see, et ta neid teostab.
Olen inimesena väga palju kasvanud. Õppinud koos töötamist ja enda ego teisele kohale panemist. Olen õppinud naerma läbi pisarate. Nooremana võtsin kõike väga traagiliselt, aga nüüd, kui vaatan, mida teeb keskkonnaministeerium, siis naeran lihtsalt. Nagu kunagi naerdi Brežnevi anekdoote. Metsateema on toonud kokku nii paljud eri ühiskonnaliikmed. See tekitab lootust ja usku, et inimkond ei ole täiesti mõttetu. Oleme inimestena oma evolutsiooni alguses ja kui suudame siin planeedil püsima jääda, siis saja tuhande aasta pärast võib inimene olla juba väga-väga tark.
- Linda-Mari Väli, intervjuu: Mari Peegel, "Linda-Mari Väli: aadetest alguse saanud Eesti riik on muutunud turumajanduse kummardajaks. Mina pole sellega nõus!", Feministeerium, 20.03.2020

Välislingid