Krunn

Proosa

Peeglid peegeldasid kogu peret mitmekümnekordselt: oli isa, isa, isa. Ja väikesed vuntsid, väikesed vuntsid, väikesed vuntsid. Ema ja tumedad juuksed, ja kübar või rätik ja suvekleit ja käekott, milles leidus igasuguseid asju, mis huvitasid, kuigi ei oleks tohtinud huvitada. Ja Siiri ja pross, kõva juuksekrunn, tumesinine kleit ja nööbid, nööbid... Ja Priska ise, Priska suur nina ja tukk, lokid või patsijupid.
- Merja Otava, "Priska", tlk Välja Künnap, 1972, lk 10

[Alma:] — Praostiproua vist vihastas tookord minu peale.

— Ei, ei vihastanud, selles see asi ongi, kui ma oleksin vihastanud, siis ma oleksin öelnud, et sa oled mõni niisugune lind, kes on minu arvates loll, ütleme näiteks kiivitaja, sul on ju isegi selline juuksekrunn, see on ausalt öeldes mulle alati kiivitajat meenutanud, ja sa oled niisama põikpäine ja veider nagu kiivitaja, sa ju mäletad seda lindu, kes seal neemetipus suvi otsa oma reviiri kaitses ja keda ei peletanud ei hirmutamine ega üldse miski minema, mäletad, me plaksutasime käsi, ja lind lendas natuke kõrvale ja kohe jälle tagasi. Kui sa siis ükskord minu juurest jälle kord ära läksid ja tagasi tulid, siis oli mul keele peal, et kiivitaja sa oled ja ei keegi muu, aga ma ei öelnud, ja see'p see ongi, ma ei ütle iial mitte midagi välja, ma olen, nagu sa näed, õel iseenda ja mitte teiste vastu, eks ole.

Marja-Liisa Vartio, "Temal olid linnud. Maa ja vee vahel", tlk Piret Saluri, 1988, lk 158–159

Ka jõukad pärismaalased käisid piltniku juures, üks kord elus, siis kui nägid, et surm seisab suu juures. Fotod olid suured, kõik ühesuguse formaadiga, need pandi ilusatesse kuldraamidesse ja riputati esivanemate altari kõrvale. Kõikidest pildistatud inimestest, ma olen neid palju näinud, tuli välja peaaegu üks ja sama pilt, nende sarnasus ajas hämmeldusse. Mitte ainult sellepärast, et vanad inimesed on sarnased, vaid et portreed olid retušeeritud, alati ja nii, ei näo iseärasused, kui neid veel oligi jäänud, siluti ära. Näod olid igavikuga silmitsi seismiseks ühtemoodi viimistletud, neid oli kustutatud, ühetaoliselt noorendatud. Seda inimesed ju tahtsid. See sarnasus — tagasihoidlikkus — pidi rüütama mälestuse nende teekonnast läbi suguseltsi, tunnistama ühtaegu selle eripära ja tõelust. Mida sarnasemad nad olid, seda selgemalt pidi ilmnema nende kuulumine suguseltsi ridadesse. Liiati oli kõigil meestel peas ühesugune turban, kõigil naistel juuksekrunn, ühesugused siledad pead. Meestel ja naistel ühesugune püstkraega pluus. Neil oli kõigil ühesugune ilme, mille ma kõigi seast praegugi ära tunneksin.
- Marguerite Duras, "Armuke", tlk Malle Talvet, Loomingu Raamatukogu 11/12 1989, lk 50

Mu vanaonu Hansu tütar Manna polnud üksnes uhke oma absoluutselt õige kasvu ja ikka veel pika, istmikuni ulatuva halli patsi üle (mida ta küll alati rätiku all kõvas krunnis kandis), vaid oli ka üks seisuseuhkemaid inimesi, keda olen elus kohanud. Tema põlvnes Kiini Neumannidest ja ükski hertsogitiitli pärija ei saanud oma staatuse üle suuremat rahuldust tunda kui värvituks pleekinud ja lapitud dressides seasöögikartulite keetmisest auruse köögi ja lauda vahet looviv Marie Riigor.
- Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud", 2018, lk 74