Kristjan Jaak Peterson

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kristjan Jaak Peterson (Franz Burchard Dörbecki akvatinta, 19. saj)

Kristjan Jaak Peterson (14. märts 1801 – 4. august 1822) oli eesti kirjanik ja tõlkija.

  • Kalliks pidama oma aega olen palju inimesi õpetanud.
  • Kui sa risti-inimene oled – miks tahad sa siis paganate-õpetaja [Diogenese] õppija olla, küsis üks tarkusetundja minu käest. Sellepärast, ütlesin, et ma ei või saada nii heaks, kui Kristus oli, aga küll ikka nõnda, kui Diogenes.
  • Olen jälle leidnud ühe sõbra, ning temas – oo suur ime! – ühe küüniku, kes, vaene olles kui mina, paremini võib aru saada, et inimene väikeste tarvitustega on kõige vabam ja kõige õndsam.
  • Meie silmis on üks asi imelik, sest et ta palju tuhat aastat pole sündinud. Jumalal aga on see aeg kui silmapilk.
  • Minu õppija, see mees, keda arvasin küüniku olevat, läks ka minu käest ära. Oi ma vaene, pean naerma, ha-ha-haa!
  • Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?

Tema kohta[muuda]

  • Eesti esimeseks luuletajaks peetakse põhjendatult Kristjan Jaak Petersoni. Ta on eesti esimene euroopalik kirjanik, kes teadlikult kirjutas maakeeles. Dramaatilise saatusega romantiline, samas nii rahvuslik ja mässumeelne noormees, kelle surm viis liiga vara, sobib hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust.
  • Peterson oli esimene eestlane, kes oma oodis "Kuu" kuulutas eesti keele ilu ja eluõigust. Hilisemad eesti autorid on korduvalt kiitnud oma emakeelt, kuid sellist poeetilist jõudu pole keegi saavutanud.
    • Anne Nahkur, "Lühike eesti kirjanduslugu: õpik vene õppekeelega gümnaasiumile" Tallinn: Koolibri, 2007, lk 7

Kirjandus[muuda]

  • Jaan Kross, "Taevakivi". Tallinn: Eesti Raamat 1975
  • Paul-Eerik Rummo, "Taevast sajab kõikseaeg kive: anakronistlik capriccio kahes vaatuses". EKSA 2016

= Välislingid[muuda]