Omamine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • XXVII. Sellest, mida tarkus võimaldab kogu elu kestvaks õnneks, on kaugelt suurim sõpruse omamine.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • ... inimene saavutab tõeliselt moraalse hoiaku, kui ta loobub olemast, et võtta enda kanda oma eksistents. Selle sammuga ütleb ta lahti igasugusest omamisest, sest omamine on olemise otsimise viis. Kuid seda tõelist tarkust ei leia inimene iial, ta peab kogu aeg selle poole püüdlema, see nõuab alatist pingutust.
    • Simone de Beauvoir, "Teine sugupool". Tõlkinud Anu Tõnnov ja Mare Mauer. Vagabund, 1997, lk 134, "Müüdid"


  • Nüüd meenus mulle, et oli aeg, mil ma oma hinge soojas hoidmiseks palvetasin: liikumine on hing. Palve oli viis, kuidas ma vaikimisi ja teiste eest salaja ulatusin iseendani. Palvetades jõudsin ma vaimu tühjuseni - ja see tühjus on kõik, mida võiksin eales omada. Peale selle ei ole midagi. Kuid tühjus on küllusega samaväärne ja sarnaneb sellega. Üks omandamise viise on mitte otsida, üks omamise viise on mitte paluda ja üksnes uskuda, et vaikus, mille ma endas usun olevat, on vastus minu - minu müsteeriumile.


  • [Volter:] Ma ei tundnud mingeid südametunnistuse torkeid. Olin suvest irdunud, aga mitte kunagi oma naisest. Tema vembud ja naer, ta pulbitsev leidlikkus pillas ka argipäevale nii palju sära, kui ainult päike võib pillata. Sellisele särale tuleb vastata. Ka prügihunnik särab päikese käes, ja klaasikilluke. Meie elus oli palju argipäeva helki ja targa astumise rütmi. Me ei tundnud ägedat vajadust teineteist omada, meile oli tähtsam ennast teineteisega hästi tunda. Omada võib ainult keldris või seifis. Selline omamine on tapmine.
    • Anja Vammelvuo, "Viskenool", tlk Luule Kastein, rmt: "Soome novell", 1968, lk 285-286


  • ... vajadusest võib tärgata kõik, mida selle rahuldamiseks tarvis on. Himustamine ja omamine on niisama sarnased nagu ese ja tema vari. Sest kas ei purune mari keelel kõige magusamalt siis, kui sa seda maitsta ihkad, ja kas ei murdu maik just siis kõige mitmekesisemateks küpsuse varjunditeks ja mulla kõrvalmaitseteks, ja kas ei taju meie meeled mis tahes eset kõige teravamalt siis, kui see meil puudub? Ja seeläbi antakse meile taas aimu, et maailmast saab tervik. Sest soov tunda kellegi kätt oma juustel on peaaegu sama mis selle tajumine. Mida me ka ei kaotaks, pelk himu selle järele annab selle meile jälle tagasi. Ehkki me näeme und ega tea sellest suurt midagi, hellitab igatsus meid nagu ingel, silub meie juukseid ja toob meile metsmaasikaid.
    • Marilynne Robinson, "Majapidamine". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Varrak, 2007, lk 140-141


  • "...võim on universumi kõige tervistkahjustavam aine. Nii selle soovimine kui ka omamine moonutavad inimest jäädavalt."
    • S. J. Kincaid, "Põrguline". Tõlkinud Marge Paal, Tallinn: Päikese kirjastus, 2018, lk 329


  • Armastus, laps ja kõik need emalikud tunded, millest emad nii haaraval kombel pajatavad, just nagu laps oleks miski, mida saab omada, mitte miski, mida tuleb teha. Tegemine tundub olevat raske. Omamine paistab olevat imeline. Aga last ei omata, last tehakse. Ma tean, et mul on rohkem kui enamikul emadel. Kuid mul on ka vähem. Teatud mõttes pole mul üldse mitte midagi. Aga see meeldib mulle ja ma arvan, et ma ei taha last.
Soovimatuses tahta asju, mis annavad nii paljudele teistele elu mõtte, peitub teatud nukrus. Võib tunda nukrust sellest, kui ei elata universaalsemat lugu - eeldatavat elutsüklit -, kus ühest elutsüklist peab eeldatavasti tulenema teine. Ent kui sinu elust ei tule uut tsüklit, mis tunne see siis on? Ei ole mingit tunnet. Kuid on kerge rusutunne, kui teiste eludes juhtuvad suured asjad - ja sa tegelikult neid endale ei taha.
  • Sheila Heti, "Motherhood", Henry Holt and Company, 2018