Sheila Heti

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sheila Heti, 2013.

Sheila Heti (sündinud 25. detsembril 1976 Torontos Kanadas) on Kanada kirjanik.


Intervjuud[muuda]

  • [Planeerimatust lapsesaamisest:] See oli üks asi, mida ma endale tõesti ei tahtnud: lasta sel endaga juhtuda. Ja ma arvan, et paljud inimesed eelistaksid seda. Mul on sõber, kes leidis, et tal võib laps olla, see mõni asi, ainult sellest mõelda on vaevaline. Mina ei suutnud mõelda, et võiksin iseendaga läbi saada, kui ma seda põhjalikult läbi ei mõtle.
  • Jah, on selline ebausklik ütlus: "Lase elul juhtuda." Noh, ma olen kindel, et need naised ei talitanud nii igas oma elu aspektis. Sellised inimesed teavad, kuidas oma tahtmist saada. Raske on öelda, et sa seda ei taha. Seda öeldes ei tunne sa isegi, et sa ennast usud.
  • Äkki tunnevad naised mingit üldist häbi ja see lihtsalt kleepub kõige külge. Mul on ärevuse kohta umbes samasugune tunne. Ühel hetkel sain ma aru, et kui oled nii ärev nagu mina, siis ei tee mind ärevaks mitte see asi, mille suhtes ma ärevust tunnen, vaid et mul on ärevuse tunne ja see kleebib end kõige külge, kuhu vähegi saab. Äkki me mõlemad tunneme häbi sellepärast, et naine olla on häbiasi. Mis iganes valikuid sa teed, tunned sa häbi. Huvitav, kas see kunagi ka muutub või jäävad naised end sedaviisi tundma senikauaks, kuni üldse mingeid inimesi on?
  • Mulle lihtsalt meeldibki tööd teha. Ja iga töö on isemoodi. Vahel ei suuda sa nädalate kaupa romaani kirjutada, aga su enesehinnangule on hea, kui sa töötad millegi muu kallal.
  • Ma ei tea, kust teiste inimeste arvates jookseb piir ilu- ja mitteilukirjanduse vahel, kuid kui ma kirjutan, on minu jaoks vaid järgmine lause, mis on selline nagu ta olema peab. Ei ole sellist kunstlikku vahetegemist.
  • [Äraütlemisest kirjastuses:] Ma olin sellega nii pikalt tööd teinud, et ma lihtsalt teadsin, et toimetajal pole õigus. Selle raamatu puhul ütles mu sõber Margaux Williamson, et tal pole õigus. Mul oli tugi. Kui ma oleksin olnud ihuüksi, oleksin ehk tundnud rohkem kiusatust mõelda, et oh, küllap tal on õigus, ma keerasin kõik pekki ja kirjutasin kohutava raamatu. Aga ma lihtsalt teadsin, et tal ei ole õigus. Tema soovitas see sahtlisse torgata ja mina mõtlesin: "Mine perse, ma ei taha seda sahtlisse torgata." Ma teadsin, kuna see on ainuke asi, mida ma tean: mida oma raamatutega teha. Kõik muud asjad elus jäävad mulle saladuseks, aga selles tunnen ma end teatud määral kindlalt.
  • Kui tõesti on olemas see imikuigatsus, mida naised tunnevad, just nagu ma olen kuulnud seda kirjeldatavat, selline väga sügav ihalus, peab see olema bioloogiline - aga kas selle mittetundmine pole siis samuti bioloogiline? Ühiskonnas on alati olnud inimesi, kellel ei ole lapsi; see on kaasvanemate mõte. See on Margaret Mead, antropoloogiline arusaam kõigist neist kultuuridest läbi kogu ajaloo, kus on olnud nii-öelda kaasvanemad, inimesed, kes aitavad vanematel nende lapsi kasvatada, kuid ise vanemad ei ole. Tädid, onud - ühiskond vajab lastetuid inimesi. Nii et kui eksisteerib vajadus laste järele, siis võib-olla mõned inimesed tunnevad seda tungi ja teised mitte. See on sümbiootiline.
  • Kui sa otsustad lapsi mitte saada, tekib tunne, et sa tahad seda inimestele otse välja öelda, nii et nad seda sult enam ei ootaks. Ja siis tahad sa öelda ka iseendale, nii et sa ei jätka tundmist, just nagu sa ootaksid seda iseendalt või nagu sa peaksid sellega pidevalt võitlema.
  • Lihtsalt andke mulle kuju. Laske mu elul võtta kuju. Ükskõik milline kuju.
  • Romaanil ei ole sinu elus midagi kaalul, nii nagu on kõigil teistel, keda sa tunned. Nii et kes peaks sind aitama, kui mitte raamatud?

Proosa[muuda]

"Kuidas peaks inimene olema?"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Sheila Heti, "How Should a Person Be?", House of Anansi Press Inc., 2012.


  • Kuidas peaks inimene olema?
Aastaid olen ma küsinud seda igalt vastutulijalt. Olen alati jälginud, mida nad mingis olukorras teevad, et minagi võiksin teha samamoodi. Kuulasin alati nende vastuseid, nii et kui need mulle meeldisid, võiksin teha neist omaenda vastused. Panin tähele, kuidas inimesed riides käisid, kuidas nad kohtlesid oma armsamaid - igaühes oli midagi kadestusväärset. Igaüht võib imetleda selle eest, et nad on nemad ise. Raske on seda mitte teha, kui kõik on selles nii head. Aga kui neist kõigist niimoodi üheskoos mõelda, siis kuidas saab nende vahel valida? Kuidas saab öelda, et ma oleksin pigem vastutustundlik nagu Misha, mitte vastutustundetu nagu Margaux? Vastutustundlikkus näeb Misha peal nii hea välja, aga vastutustundetus näeb Margaux' peal nii hea välja. Kust ma tean, kumb minu peal kõige parem välja näeks?
  • Ma tean, et isiksus on ainult uudismeedia väljamõeldis. Ma tean, et iseloom eksisteerib vaid väljastpoolt vaadates. Ma tean, et keha sees on ainult temperatuur. Nii et kuidas sa ehitad üles oma hinge? Ma tean, et mingil hetkel pead sa unustama oma hinge ja tegema lihtsalt seda tööd, mida sult nõutakse. Oma hingest üha edasi jaurates paned sa elu poindist täitsa mööda. Ütleksin seda märksa enesekindlamalt, kui ma teaksin, mis on elu point.
  • Loodan elada lihtsalt elu lihtsas kohas, kus igast asjast on ainult üks näide.
Lihtsa elu all pean ma silmas elu täis surematut kuulsust, milles mina ei pea osalema. Ma ei taha, et miski muutuks peale selle, et oleksin nii kuulus kui vähegi võimalik, aga nii, et see midagi ei muudaks. Igaüks teaks oma hinges, et mina olen praegu elavatest inimestest kõige kuulsam - aga ei räägiks sellest kuigi palju. Ja keegi ei tahaks liialt minust pilti teha, sest igaühel oleks peas minu muutumatu, vapustav ja ligitõmbav pilt. Keegi ei pea teadma, mida ma mõtlen, sest ega ma tegelikult kuigi palju mõtlegi, ja keegi ei pea teadma minu elu üksikasju, sest seal ei ole eriti põnevaid üksikasju, mida teada. Siinkohal igatsetakse üksnes kuulsust kui omadust, ilma kuulsuse enda omadusteta.
  • Sel viisil peaksin leppima kuulsusega oma kolme-nelja sõbra seas. Ent seegi on illusioon. Ma meeldin neile sellisena, nagu ma olen, ja mulle meeldiks rohkem, kui ma meeldiksin sellisena, nagu ma paistan, ning kui see, kuidas ma paistan, olekski see, mis ma olen.
  • Üks hea asi naine olemise juures on, et meil ei ole veel liiga palju näiteid, kuidas geenius välja näeb. Minagi võiksin see olla. Ei ole olemas ideaalmudelit, milline peaks olema minu mõistus. Meeste jaoks on see üsna selge. Sellepärast võibki näha neid ennast kogu aeg üles kiitmas. Ma naeran iga kord, kui nad ei ütle, mida nad mõtlevad, nii et akadeemiad saaksid neid igavesti uurida.

"Emadus"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Sheila Heti, "Motherhood", Henry Holt and Company, 2018.


  • Sageli vaatasin maailma kaugelt eemalt või ei vaadanud seda üldse. Igal hetkel lendasid üle pea linnud, keda ma ei näinud, pilved ja mesilased, sahisevad tuuleiilid, päike mu nahal. Elasin üksnes omaenese mõistuse tundetus hallikas maailmas, kus püüdsin kõike läbi mõtelda ega jõudnud mingite järeldusteni. Tahtsin, et mul oleks aega panna kokku maailmavaade, kuid aega ei olnud kunagi piisavalt ja need, kellel see oli, paistsid omavat seda juba väga varasest noorusest, nad ei alustanud sellega neljakümneselt. Ma teadsin, et kirjandus oli üks asi, millega võis neljakümneselt alustada. Kui oled sellega alustades neljakümnene, võidakse öelda, et oled noor. Kõige muu jaoks olin ma vana, laevad olid ammu lahkunud, rannast kaugel eemal, samas kui mina rühkisin ikka veel ranna poole, ma polnud veel oma laevagi leidnud. Tüdruk, kes meie juures elas - ta oli kaksteist - pani mind nägema mu enda piiratust, nagu seda polnud teinud keegi teine: mu haprust, mu kuulekust, mu tillukesi mässe; enekõike mu teadmatust ja tundelisust. Kui ma hommikul elutuppa astusin, oli laual pool hot dog'i. Ma nimetasin seda banaaniks. Siis teadsin ma, et olen selle maailma jaoks liiga vana, et ta oli must üsna loomupäraselt mööda läinud ja jätkab samaviisi. Mu ainus lootus oli muuta mu mõistuse hall ja mudane maastik millekski tahkeks ja konkreetseks, mis seisab minust täiesti eemal ega olegi õigupoolest üldse mina. Ma ei teadnud, milline see tahke vorm olla võiks või mis kuju see võtaks. Teadsin üksnes, et pidin looma vägeva koletise, kuna ma ise olin nii nõrguke. Pidin looma endast eraldiseisva koletise, kes teaks rohkem kui tean mina, kel on maailmavaade ja kes ei aja sassi sedavõrd lihtsaid sõnu. (romaani algus)
  • Niisiis su väärtused, õnn ja asjad, mida vajavad inimesed su ümber. Nende asjade järgi peadki seadma oma elu kursi.
  • Selest saab raamat vältimaks tulevasi pisaraid - hoidmaks mind ja mu ema nutmast. Seda võib nimetada edukaks, kui pärast selle lugemist mu ema nutmise lõplikult katki jätab. Ma tean, et lapse töö ei ole takistada oma ema nutmast, kuid ma ei ole enam laps. Ma olen kirjanik. Muutus, mille ma olen läbi teinud, saades lapsest kirjanikuks, annab mulle väe - ma pean silmas, et nõiduslik vägi ei ole mu sõrmedest kaugel. Kui olen küllalt hea kirjanik, ehk suudan takistada tema nutmist. Ehk suudan ma aru saada, miks ta nutab ja miks nutan mina, ning ravida meid mõlemaid oma sõnadega.
  • Kas tähelepanu on hing? Kui ma pööran tähelepanu oma ema kurbusele, kas see annab sellele hinge? Kui pööran tähelepanu tema õnnetusele - kui panen selle sõnadesse, moondan seda ja teen sellest midagi uut -, kas ma saan alkeemikute sarnaseks, kes muutsid tina kullaks? Kui ma selle raamatu maha müün, saan kulla vastu. See on omamoodi alkeemia. Filosoofid tahtsid muuta tumeaine kullaks ja mina tahan muuta kullaks oma ema kurbuse. Kui kuld minu kätte jõuab, astun oma ema ukselävele, ulatan selle talle ja lausun: Siin on su kurbus, muundatud kullaks.
  • Keset ööd ärkasin unenäost, tundes oma eluviisi vastu jälestust ja õudust. Naise kohta, kes läheneb neljakümnele, ei teeni piisavalt raha, üürib hiirtest kubisevat korterit, säästudeta, lasteta, lahutatud ja ikka veel oma sünnilinnas, näis, et ma polnud mõelnud, nagu isa mul kümne aasta eest teha soovitas, kui mu abielu otsa oli saanud: Järgmine kord - MÕTLE. Ma mõistsin, et ei olnud mõtelnud, kuid lasin end endiselt elu lainetel piitsutada, ehitamata midagi.
  • Kas ma lapsi tahan, on saladus, mida ma enese eest varjan - see on suurim saladus, mida ma enda eest varjan.
Kui sa ei tunne end milleski kindlana, tuleb oodata. Aga kui kaua? Järgmisel nädalal saan ma kolmkümmend seitse. Teatud otsuste jaoks hakkab aeg otsa saama. Kuidas me võime teada, kuidas meil sellega läheb, meie, kõhklevad kolmekümne seitsme aastased naised? Ühest küljest, rõõm lastest. Teisest küljest, nendega kaasnev viletsus. Ühest küljest, lastevabadus kui vabadus. Teisest küljes, ilmajäetus nende alatisest puudumisest - aga millest on siin ilma jääda? Armastus, laps ja kõik need emalikud tunded, millest emad nii haaraval kombel pajatavad, just nagu laps oleks miski, mida saab omada, mitte miski, mida tuleb teha. Tegemine tundub olevat raske. Omamine paistab olevat imeline. Aga last ei omata, last tehakse. Ma tean, et mul on rohkem kui enamikul emadel. Kuid mul on ka vähem. Teatud mõttes pole mul üldse mitte midagi. Aga see meeldib mulle ja ma arvan, et ma ei taha last.
Soovimatuses tahta asju, mis annavad nii paljudele teistele elu mõtte, peitub teatud nukrus. Võib tunda nukrust sellest, kui ei elata universaalsemat lugu - eeldatavat elutsüklit -, kus ühest elutsüklist peab eeldatavasti tulenema teine. Ent kui sinu elust ei tule uut tsüklit, mis tunne see siis on? Ei ole mingit tunnet. Kuid on kerge rusutunne, kui teiste eludes juhtuvad suured asjad - ja sa tegelikult neid endale ei taha.
  • Sinu arusaam sellest, mis on su elu sisu või peaks seda olema, ilmub juba enne, kui su elul on olnud võimalus avaneda. Hulga aega, mil pole olnud võimalust ennast esitleda, veedad sa, püüdes panna eesolevat ruumi täituma just nii, nagu sa loodad, et see toimuda võiks. Nii et mis mõte sel ajal on? Üldse selles olemisel? Miks ei või lihtsalt surra, kui su peas võtab kuju piisavalt meeldiv kujutlus sellest, milline su elu välja nägema peaks?
Põhjus, miks me end kohe ära ei tapa, kui oleme mõistnud, mida oma eludest tahame, on see, et me tahame asju päriselt kogeda. Aga mis saab siis, kui asjad, mida me arvasime end kogeda tahtvat, jäävad juhtumata? Või kui juhtub miski, mida me ei arvanud ennast kogeda tahtvat? Mis mõte on elada kogu seda muud nodi, mida me kunagi tahtnud ei ole, mida me ise ei valinud?
Kuna elu vastab harva meie ootustele, milleks siis üldse ootustega vaeva näha? Kas poleks parem jätta tulevik planeerimata? Ent seegi tundub ogar, kuna mõnikord planeerimine ja soovimine töötab. Isegi kui see ei tööta, viib see meid kuhugi välja. Või vähemalt paistab, et kui me ei sooviks ega planeeriks, jääksime samasse kohta kinni.
  • Miks me ikka veel lapsi saame? Miks oli tollele arstile tähtis, et ma saaksin? Naine peab saama lapsi, sest ta peab olema hõivatud. Kui ma mõtlen kõigile inimestele, kes tahavad aborte ära keelata, näib, et see võib tähendada vaid üht - nad mitte niivõrd ei taha maailma seda uut inimest, kuivõrd nad tahavad, et see naine näeks vaeva pigem lastekasvatamise kui millegi muuga. Naises, kes ei ole lastega hõivatud, on midagi ähvardavat. Selline naine tekitab mingi arusaamatuse tunde. Mida ta selle asemel peale hakkab? Millist pahandust ta teeb?
  • Kus on privaatsuse valitsusala? Ainult ebaõnnestumistes. Vaid ebaõnnestumistes oleme täiesti üksi. Üksnes ebaõnne taga ajades võib inimene lõpuni vaba olla.
Luuserid võivad olla moodsa ajastu avangard.