Riste Lehari

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Riste Lehari (sündinud 21. mail 1989) on Eesti kirjanik ja copywriter.

Intervjuud[muuda]

  • Ma olen pärit Tallinnast ja õppisin Kopli kunstikoolis. Mu lapsepõlve meeldejäävamad hetked on aga veedetud Muhumaal, kus meie perel on metsa sees elektrita majapidamine. See on minu jaoks üks väga eriline koht. Veetsin seal suviti pikalt aega oma vanaemaga, kes on hariduselt keskkonnaesteetik ja töötas EKAs õppejõuna. Muuhulgas oli ta suur Merleau-Ponty fänn, ilmselt immutas ta mind seal looduse keskel oma teadmistega. Olin tema esimene lapselaps ja tervelt kaheksa aastat ka ainus, nii et tal oli minu jaoks palju aega ja tähelepanu.
  • Aga mingi hetk ma tahtsin ikkagi kirjanikuks saada. Ma ei tea, kust see soov tuli. Mäletan, et nägin mingit pilti, kus Hemingway tõmbab oma kirjutusmasina taga sigarillot ja rüüpab kalvadost. See tundus kuidagi romantiline ja cool.
  • Kuna ma olin Muhumaal kogu aeg vanaemaga ninapidi koos ja tema pidas seal kroonikat, siis hakkasin mina ka juba hästi väiksena tähtsaid asju üles kirjutama. Muhus oli palju aega, et lihtsalt lugeda ja looduse keskel olla. Kirjutasin päevikusse üles oma mured ja "tähtsad asjad" ning niimoodi leidsid need lahenduse. Oma esimesed raamatud kirjutasin ka Muhumaal, illustreerisin ise. Vanaema köitis lehed kokku ja toimetas. Need olid multikatest, muinasjuttudest ja seebikatest inspireeritud segased armastus- ja seikluslood, mille peategelased olid loomad. Ühe loo nimi on "Prügimäe kass ja lossi-kass", mis räägib erinevat sotsiaalset päritolu kasside vahelisest armastusest.
  • Kirjutamiseks on vaja üksindust. Alguses ma kogun lauseid, muljeid, mõtteid ja tundeid, mis jäävad kuklasse tiksuma. Ja mingi hetk ma tunnen enda sees ära, et pinge nendes on nii suureks kasvanud, et pean selle kuidagi ära lahendama. Ja siis ma lihtsalt lasen lool ise lahti rulluda.
  • Kirjutamine on minu jaoks hästi mitmefaasiline. Alguses ma ei mõtlegi vormile, panen lihtsalt kirja, mis minu seest välja tahab tulla. Ma ei mõtle ei loogikale ega lugejale. Siis jätan selle marineeruma. Hiljem võtan teksti veel korduvalt uuesti ette. Iga järgmine faas on pisut mõistuspärasem. Marineerimisaeg on minu jaoks hästi oluline.
  • Ma loen hästi palju! Minu arust ei saagi kirjutada, kui sa ei loe, sest sõnad saavad lihtsalt otsa. Loen isegi pakendite pealt asju – mõtlen sõnastuse rütmi peale –, loen silte, kõike-kõike!
  • Kui keegi on mind mõne muu kirjanikuga võrrelnud, siis olen teadlikult tema teoste lugemisest loobunud. Aga teisalt, kui kellegi looming on sinusse ikka sügava jälje jätnud, siis – üldse tahtmata teda kopeerida – jõuab see kuidagi ka sinu teostesse. Püüan lihtsalt võimalikult mitmekesiseid tekste lugeda. Kindlasti ei inspireeri mind ainult kirjandus, vaid ka muusika, lavastused, filmid ja kujutav kunst. Ehkki nendegi aluseks on sageli mingid lood või müüdid. Ehk olen kõige rohkem impulsse saanud mittetekstuaalsest kunstist. Või siis lihtsalt elust.
  • Uni ja vesi on hästi-hästi lohutavad. Ma magan hästi palju. Ma armastan magamist! Ja ma joon hästi palju vett… Kirjanduses võimaldavad vesi ja unenäod mingit totaalselt teistsugust kogemust. Nad on hästi head, lohutavad, mõnusad asjad. Ja ma soovin, et neid oleks minu päris elus alati nii palju, kui praegu on.
  • Ma lähen unne justkui suplema. See on nagu suur teadvuse meri: ühest küljest hästi varjatud ja personaalne, teisest küljest ühendab uni sind kollektiivse teadvusega. Mulle meeldib tuua sealt fragmente siiapoole. Mul on põnev unemaailm ja tundub, et mingid kogemused, mida ma sealt saan, mõjutavad ka mu reaalsust siin. Tahan unenägusid mäletada ning kui ma näen või kogen midagi eriti võimsat, siis katsun seda kuidagi talletada.
  • Mida rohkem tähelepanu unenägudele pöörata, seda rohkem saad nendest aru ning nad hakkavad sinuga teistmoodi rääkima. See aitab endaga kontaktis olla.
  • Ma olen kujundusega väga rahul. Meil oli Liisa Maria Murdveega väga hea klapp ja ma jätsin talle vabad käed. Soovisin ainult, et raamatus ei oleks väga konkreetseid, defineerivaid kujutisi, mis on vist nende lugude puhul mõistetav. Siis hakkas Liisa lustima ja tuligi välja selline kujundus – mitmeti vaadeldavad pildid, mille peal silm puhkab. Mulle meeldib ka kortsus hõbepaberi kujutis kaantel, mis meenutab šokolaadi või kohvipakki ja kutsub raamatut nautima.
  • [Kirjutamisest kirjaniku ja koopiakirjanikuna:] Need on täiesti erinevad maailmad. Enda kirjutiste ees ma ei vastuta, ma võin minna, kuhu tahan, ja teha, mida tahan. Mul ei ole eesmärki. See on täis teadmatust ja vabadust. Copywriter'i töö on just vastupidine – hästi paika sätitud, kaalutletud, kontrollitud. Ma pean arvestama ka kellegi teisega – kes on mu klient ja milline on tema sihtgrupp. Ja sellel tekstil on alati eesmärk.
Protsess ja eesmärk on neil kahel kirjutuslaadil sootuks erinevad. Aga muidugi on ka sarnasusi. Ikka on vaja teatavat inkubatsiooniperioodi ja reklaaminduses töötamine on aidanud mul ka enda asju kiiremini kirja saada.
  • [Kirjutamisblokist:] Jaa, ma kogesin seda siis, kui tekkis selline tunne, et varsti on ilmselt raamat koos, aga midagi oli veel puudu. Mind segas see mõte, et raamat peab valmis saama, ja ma ei suutnud tükk aega midagi kirjutada. Mitte miski, mida ma kirjutasin, ei meeldinud mulle. Sellepärast see raamatu väljaandmine ka venis. Eesmärgistatus segas. Aga lõpuks sain ma sellest niimoodi üle, et ma lihtsalt unustasin selle raamatu ära!
  • Vahel ma kirjutan midagi, mis algul tundub täitsa hea, aga üle lugedes mõtlen, et see on ju kõige hullem asi, mida keegi üldse kunagi on kirjutanud! Minu suhe tekstidega muutub kogu aeg.
  • Ma ei taha kasutada sellist sõna nagu "teraapia", aga mingil määral aitab kirjutamine enesega hakkama saada. Ma võtan mingi mõtte või tunde, mis mind häirib, justkui enda küljest ära. Vaatlen seda distantsilt ning loon selle ümber uue konteksti. Eks lugudes on kõik need asjad muidugi võimendatud.
  • Kirjutamine on turvaline ruum. Minu kirjutistesse saab peitu pugeda, aga ma tegelen seal turvalises ruumis ikkagi sotsiaalsete teemadega – üksildus, vägivald, seksuaalsus, kliimakriis, suhtlemisraskused, keerulised emotsioonid...
  • Ma väga austan seda, kui inimesed oskavad kirjanduse ja kunsti kõigile vormidele läheneda empaatiliselt, kaasa mõelda ja tunda. Kirjutamise lõpufaasis lisan teksti veel enda jaoks olulisi salajasi viiteid. Ideaalne lugeja viitsib muukida. Isegi kui ta neid samamoodi lahti ei mõtesta.
  • Eelistan tumedaid tekste. Mulle väga meeldivad näiteks Bohumil Hrabal ja Jean-Paul Sartre. Kui ma tunnen, et autor on julge ja aus, siis ma naudin seda. Pigem häirivad mind poosid. Kui ma ei kannata kirjutaja poosi, siis mulle ei meeldi ka tema tekst.
  • Praegu mõjub see, et ma saan mingile keerulisele asjale uue kindla kuju anda, pigem vabastavalt. Ja minajutustaja ei võrdu minu endaga. See on ikkagi kirjandus, kus on kasutatud ülepaisutamist, kokkusulatamist, fantaasiat. Ma ei pea ka kõikide oma tegelastega nõustuma.
  • Lood päästavad maailma. Kirjandus ei kao mitte kunagi mitte kuhugi.
  • Eesmärk mõjub mulle halvasti. Mulle meeldib mitte teada, mida tulevik toob. Kui keegi uurib, kas mul on hetkel midagi töös, siis ma tahaksin pigem eitavalt vastata. Aga jah, töötan praegu ühe pikema tekstifaili kallal, mida ma regulaarselt täiendan ja mille valmimise eeltingimuseks on aja möödumine. Lisaks mõned lõpetamata lühemad jutud, fragmendid.
Aga ma oleksin täiesti rahul ka sellega, kui ma mitte kunagi enam mitte midagi ei avalda. Eesmärgistatus rikub kirjutamisrõõmu minu jaoks kuidagi ära.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Riste_Lehari&oldid=125045"